Elas kord kiviraidur. Tema töö oli raske ja ta nägi ränka vaeva, aga palk oli väga väike ja ta ei olnud oma eluga rahul.
Kiviraidur ohkas ja kaebas oma raske töö pärast: „Tahaksin olla nii rikas, et võiksin diivani peal siidpatjadel puhata.“. Ja siis tuli taevast alla üks ingel, kes ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“ Ja see mees oligi äkki rikas, ta puhkas diivani peal siidpatjadel.
Mööda sõitis selle maa kuningas. Tõlla ees tuli hulk ratsanikke ja tõlla taga tuli samuti hulk ratsanikke ja kuninga pea kohal hoiti kuldset päevavarju. Kui rikas mees seda nägi, hakkas teda vaevama, et tema pea kohal ei hoita kullast päevavarju ja ta polnud sellega rahul. Ta ohkas ja kaebas: „Tahaksin kuningas olla.“. Ja ingel tuli taas ja ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“.
Mees sai kuningaks, tema tõlda saatis hulk ratsanikke, tema pea kohal hoiti kuldset päevavarju ja päikese kuumad kiired langesid maa peale ja kõrvetasid rohu ära. Ja kuningas hakkas kurtma, et päike põletab nägu ja on temast võimsam, ega olnud sellega rahul. Ta ohkas ja kaebas: „Tahaksin päike olla.“ Ja ingel tuli ja ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“
Nii ta saigi päikeseks ning läkitas oma kiiri üles ja alla, vasakule ja paremale, kõikjale. Ta kõrvetas rohuliblesid maapinnal ja maapealsete kuningate nägusid.
Siis aga tuli üks pilv tema ja maa vahele, päikesekiired põrkusid tagasi ja ta vihastas hirmsasti, et miski tema väele vastu seisab. Ta kurtis, et pilv on temast kangem, ega olnud sellega rahul. Ta tahtis olla vägev pilv ja ingel tuli jälle ning ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“.
Temast saigi pilv. Nüüd oli ta päikese ja maa vahel ja püüdis kinni kõik päikesekiired, nii et rohi lõi haljendama. Pilvest sadas maa peale suuri vihmapiisku, jõed tulvasid üle kallaste, suurvesi viis kaasa majad ja hävitas põllud. Tema piisad langesid ka suurele kivile, aga see järele ei andnud. Ta langes paduvihmana kivile, aga kivi ei andnud järele ning ta sai vihaseks, sest kivi oli temast üle. Ta polnud rahul.
Ta ohkas ja kaebas: „Sellele kivile on antud selline vägi ja võim, mis on minu omast suurem. Ma tahaksin olla kivi.“ Ja ingel tuli ja ta oligi kivi, temast sai kivi, mis ei liikunud paigast ei vihmas ega päikesepaistes.
Aga siis tuli üks mees kirka, peitli ja raske vasaraga ja hakkas kivist tükke välja murdma. Nüüd ütles kivi: „Kuidas võib see mees minust vägevam olla ja minu seest tükke välja murda?“ Ta polnud sellega rahul.
Ta ohkas ja kaebas jälle: „Olen temast nõrgem. Tahaksin olla see mees.“. Ingel tuli jälle taevast alla ning ütles taas: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“ Ja temast sai jälle kiviraidur. Ta raius kivist tükke välja, töö oli raske ja ta nägi ränka vaeva. Kuigi ta palk oli väga väike – oli ta lõpuks sellega rahul.