Lugu vanast zen-mungast,kes lebas surivoodil. See oli viimane päev, ta oli kõigile öelnud, et õhtul teda enam pole. Tema õpilased ja sõbrad hakkasid kogunema. Tal oli kunagi olnud palju armukesi, kõik need tulid kohale; inimesi saabus lähemalt ja kaugelt.
Kuuldes, et õpetaja on suremas, tormas üks tema ammune õpilane turule. Keegi küsis temalt: „Kuule, miks sa turule lähed kui õpetaja on suremas?“
Ammune õpilane vastas: „Õpetajale maitseb väga üks kook, ma lähen talle seda kooki ostma.“
Kooki polnud lihtne leida, aga õhtuks oli ta selle siiski saanud. Nüüd tormas ta koogiga õpetaja juurde.
Kõik olid väga mures – tundus, et õpetaja ootab veel kedagi. Aeg-ajalt tegi ta silmad lahti ja pani need siis jälle kinni. Kui õpilane kohale jõudis, ütles ta: „Tore, lõpuks tulidki. Kus kook on?“
Kui õpetaja surema hakkas, võttis ta selle koogi... tema käsi ei värisenud. Ta oli väga vana mees, aga ta käsi ei värisenud.
Keegi küsis: „Oled juba nii vana ja oled suremas. Varsti saabub su viimane hingetõmme. Aga sul ei värise käsigi.“
Õpetaja vastas: „Ma ei värisegi kunagi, sest ma ei karda. Minu keha jäi vanaks, aga mina ise olen noor ja jään nooreks isegi siis kui keha enam ei ole.“
Siis hammustas ta tüki kooki ja hakkas sööma. Keegi küsis: „Õpetaja, mis on sinu viimane sõna? Varsti lähed sa ära. Mida peaksime meeles pidama?"
Õpetaja naeratas ja ütles vaid: „Ah, see on imehea kook.“
---
Nii käitub inimene, kes elab siin ja praegu, käesolevas hetkes.
„See on imehea kook“. Isegi surmal pole mingit tähtsust. Järgmine hetk on tähtsusetu. P r a e g u on kook imehea.