Rabiya, kuulus sufi müstik otsis kord hlisõhtul midagi tänaval oma onni eest. Päike loojus, hämarus tihenes. Kogunes inimesi. Rabiyalt küsiti: „Mida sa otsid? Mis sul ära kadus?“
Rabiya vastas: „Kaotasin nõela ära.“.
Talle öeldi: „Päike loojub, sul on nüüd väga raske nõela leida, aga me aitame sind. Kuhu ta õieti kukkus? Tee on lai, nõel aga pisike. Kui teaksime täpset kohta, siis oleks kergem seda leida.“
Rabiya vastas: „Ärge parem küsige – ma ei kaotanudki teda tänaval, vaid majas sees.“
Rahvas hakkas naerma ja rääkima: „Sinu kohta on ikka räägitud, et oled natuke opakas. Kui nõel kadus ära maja sees, milleks seda siis tänavalt otsida?“.
Rabiya ütles: „Põhjus on lihtne: majas pole enam üldse valgust, aga väljas veel natuke on.“.
Inimesed naersid ja hakkasid laiali minema. Rabiya kutsus nad tagasi ja ütles: „Kuulake! Ma tegin just nii, nagu teete teie. Te muudkui otsite õndsust välises maailmas, küsimata kordagi kõige tähtsamat: kuhu see teil ära kadus? Mina aga ütlen, et te kaotasite selle sees. Väljast otsite ainult sellepärast, et teie meeled on väljapoole lahti – seal on natuke rohkem valgust. Väljapoole vaatavad teie silmad, väljapoole kuulatavad teie kõrvad, väljapoole sirutuvad teie käed; sellepärast te väljastpoolt otsitegi. Mina aga ütlen teile, et sinna ei kaotanud te midagi ära – ütlen seda täie teadmisega. Minagi otsisin paljude elude vältel väljaspoolt, aga kui ma ükskord sissepoole vaatasin, olin üllatunud. Midagi polnudki vaja otsida; sees oli kõik juba olemas.