Kolm kirurgi, kes olid vanad sõbrad, kohtusid puhkusel. Nad istusid rannas päikese käes ja hakkasid kiitlema. Esimene ütles: „Ma kohtasin üht meest, kes oli sõjas mõlemad jalad kaotanud. Ma andsin talle kunstjalad ja see on tõeline ime, sest nüüd on temast saanud üks maailma parimaid jooksjaid! Väga võimalik, et järgmistel olümpiamängudel ta võidab.“
Teine ütles: „See pole midagi. Ma kohtasin üht naist, kes kukkus kolmekümnendalt korruselt alla. Ta nägu oli täiesti hävinud. Ma tegin suurepärast plastilist kirurgiat. Ükspäev nägin ajalehest, et temast on saanud iluduskuninganna.“
Kolmas mees oli tagasihoidlik. Teised vaatasid talle otsa ja küsisid: „Mida sina oled viimasel ajal teinud? Mis sinul uudist on?“
Mees vastas: „Eriti midagi ja ma ei tohi selle kohta midagi rääkida.“
Mõlemad kolleegid muutusid uudishimulikuks. Nad ütlesid: „Aga me oleme sõbrad, me hoiame su saladust. Ära muretse, me ei räägi kellelegi.“
Niisiis mees rääkis: „Hästi, kui te just annate lubaduse. Minu juurde toodi üks mees. Ta oli autoõnnetuses pea kaotanud. Ma ei teadnud, mida teha. Tormasin aeda, et mõelda, mida küll ette võtta ja sattusin äkki kapsale. Ma ei leidnud midagi muud, istutasin kapsa talle pea asemele ja teate mis? Sellest mehest on saanud India peaminister.“