Ühe küla servas elas kaks kerjust.
Üks kerjus oli pime, teine jalutu. Ühel päeval süttis mets küla taga põlema. Need kaks kerjust muidugi ei saanud omavahel läbi, sest nad olid ju võistlejad – nad pidid kogu aeg kerjama samade inimeste käest. Nad polnud sõbrad, vaid vaenlased.
Niisiis, kui mets põlema süttis, jäid kaks kerjust korraks mõtlema. Nad olid omavahel vaenlased, nad isegi ei rääkinud üksteisega, aga nüüd oli hädaolukord. Siis ütles pime kerjus jalutule: „Tean, kuidas me siit pääseme. Sina pead istuma mu õlgade peale, siis saad sa kasutada minu jalgu ja mina sinu silmi. Muud võimalust pole.“
Jalutu sai asjast kohe aru. Kõik oli selge. Jalutu poleks ise kuhugi minna saanud – ta ei saanud põlevast metsast kuidagi välja. Ta oleks võinud veidi roomata, aga see poleks palju aidanud. Praegu tuli kiiresti teguseda. Pimedale oli samuti selge, et üksi ta metsast välja ei saa. Ta ei teadnud, kuskohas on tuli, kuspool tee, kus puud on leekides ja kus mitte. Pime oleks lihtsalt ära eksinud. Aga mõlemad olid intelligentsed inimesed; nad jätsid oma vaenu sinnapaika, said sõpradeks ja pääsesid eluga.
--
See on idamaine mõistujutt. See räägib inimese südamest ja mõistusest: kerjustel pole siin mingit tähtsust – see, kes põleb, on inimene ise. Ta põleb ja kannatab lakkamatult, on lakkamatult piinas ja vaevas. Tema mõistus üksi on pime. Tal on olemas jalad, ta saab kiiresti joosta ja edasi liikuda, aga ta on pime ega tea, mis suunas ta minema peaks. Seepärast komistab ta ja kukub kogu aeg, lööb ennast ära ja arvab, et elu on mõttetu. Kogu maailma intellektuaalid ütlevad ju: „Elu on mõttetu.“
Elu näib neile mõttetu, sest pime mõistus püüab näha valgust, aga ei saa, sest see pole võimalik.
Sinu sees on süda, ta näeb ja tunneb, aga tal pole jalgu, ta ei saa joosta. Ta püsib paigal, tuksub ja ootab... ükskord saab mõistus sellest aru ja siis hakkab ta kasutama südame silmi.
Kui rääkida u s a l d u s e s t, mõeldakse südame silmi. Ja kui rääkida k a h t l u s e s t , mõtlen ma teie mõistuse jalgu.
Koos oskavad nad tulest välja tulla, see polegi raske. Aga pidage meeles, et mõistus peab lubama südame oma õlgadele istuma. See on paratamatu. Südamel pole jalgu, tal on ainult silmad ja mõistus peab südant kuulama ja tema näpunäidete järgi käima.