Armastusest räägitakse kogu aeg, kogu me elu on sellega seotud. Järgnevalt mõned mõtted sellest.
Armastus on tegelikult loomulik meeleseisund. Ta pole ei kerge ega raske, neid sõnu ei saagi tema puhul kasutada. Ta ei ole pingutus, seepärast ei saagi ta olla ei kerge ega raske. Ta on nagu hingamine! Ta on justkui su südametuksed, ta on justkui su vereringe.
Aga tavaliselt armastatakse ainult teatavatel tingimustel. Inimene ütleb teisele: „Sa peaksid selline olema nagu mina tahan, ainult siis ma armastan sind.“
See on kogu inimkonna häda. Armudes paistab kõik nii ilus, sest siis ei seata mingeid tingimusi. Kaks inimest lähenevad tingimusteta teineteisele. Aga kui nad kokku jäävad, kui nende suhe muutub endastmõistetavaks, hakkavad nad üksteisele tingimusi esitama, justkui oleks armastus kauplemine.
Kui sa ei armasta kogu südamest, siis sa kaupled. Tahad sundida teist inimest midagi enda heaks tegema, ainult siis oled nõus teda armastama, muidu reedad sa oma armastuse. Nii hakkad sa armastust kasutama karistusena või survevahendina, aga tegelikult ei armastagi. Sa kas hoiad armastust tagasi või annad seda välja, kuid mõlemal juhul ei ole eesmärgiks armastus, vaid midagi muud.
Armastus on nagu lõputu taevas. Seda ei saa suruda kitsastesse raamidesse, tingitusse, piiratusse. Kui sa lased oma majja värsket õhku ning paned siis kõik avad kinni – suled kõik aknad ja uksed – muutub õhk varsti läppunuks. Kui sünnib armastus, on ta alati vabaduse osa, sa lased oma majja värsket õhku, aga ometi on see varsti läppunud, halb.
Ja mida rohkem sa armastad, seda armastatumaks sa muutud. Mida vähem sa armastad ja mida rohkem sa teistelt nõuad, seda vähem sind ennast armastatakse.