Üks õpetaja rändas koos oma parima õpilasega läbi džungli. Õpilane on hämmingus, kuna õpetaja ütleb: „Liigu natuke kiiremini, meil tuleb kiiresti džunglist läbi minna. Päike on loojumas ja varsti on öö.“
Õpilane on õpetaja seltsis veetnud aastaid ja mitte kunagi pole õpetaja kartnud ööd. Mitte kunagi pole tal olnud nii kiire. Enamgi veel, õpetajal ripub kott õlal ja ta hoiab sellest kõvasti kinni ning paneb aeg-ajalt käe kotti, katsub seal midagi ja paistab siis palju rahulikum.
Õpilane on suures hämmingus. Mis on lahti? Mis see on, mida ta selles kotis tassib ja nii väga kardab? Kuid tee on pikk ja olgugi et nad peaaegu jooksevad, saabub keset džunglit öö. Esimest korda näeb õpilane, et õpetaja väriseb ja on peaaegu närvivapustuse äärel.
Ta küsib. „Mis viga? Oleme palju kordi džunglis olnud ja siin peatunud. Oleme maailmast lahti öelnud sannjasinid. Isegi kui mõni metsloom peaks tulema ja meid ära sööma, pole vaja sellepärast eriti muretseda. Ühel päeval tuleb surm niikuinii. Alati leidub mõni põhjus – kas mõni haigus, metsloom või vaenlane. Ja pole vahet, millal surm tuleb; tähtis on, kuidas surra. Teie teate ja mina tean, kuidas surra. Nii et miks ometi karta?“
Kuid õpetaja ei ole enam sellises seisundis, et õpilast kuulata. Nad peatuvad kaevu juures ja õpetaja ütleb: „Olen väsinud ja janus, nii et tõmbame natuke vett üles, et oma nägusid pesta, veidi juua ja palvetada seda palvet, mida me loojangu ajal lausume.“
Närveldamisega oli ta isegi unustanud selle, et päike oli juba ammu loojunud.
Ta ulatas koti õpilasele ja ütles: „Hoia seda kotti ettevaatlikult.“
Õpetaja läks kaevust vett võtma. Seda võimalust oli õpilane just oodanudki, et vaadata kotti ja saada aru, mis toimub. Ta avas koti ja nägi, milles asi - õpetaja kandis kotis suurt kamakat puhast kulda. Nüüd teadis õpilane, mida õpetaja kartis. Ta ei kartnud mitte surma ega metsloomi, samuti mite ööd – ta kartis röövleid, vargaid. Põhjus oli kullakamakas.
Õpilane võttis kotist kullakamaka ja viskas džunglisse, leidis ligikaudu sama kaaluga kivi ja pani selle kotti. Kui õpetaja tagasi tuli, võttis ta koti esimese asjana enda kätte. Kott oli sama raske kui varem – kivi oli tema arvates alles.
Nad hakkasid uuesti kõndima, veelgi kiiremini kui varem.
Õpilane ütles: „Nüüd pole enam vaja nii väga kiirustada.“
„Mida sa silmas pead?“ küsis õpetaja.
„Olen hirmu põhjuse ära visanud, juba tükk aega tagasi.“
Õpetaja küsis. „Hirmu põhjuse? Kuidas sa said hirmu põhjuse ära visata?“
„Te võite kotti vaadata.“
Õpetaja võttis kotist kivi. Mu jumal! Sa oled mu kulla ära visanud! Nüüd pole mingit põhjust kiirustada, võime kogu ööks rahulikult siia jääda.“ Ja nad jäidki džunglisse.
Hommikul tänas õpetaja õpilast: „Sa tegid õigesti. Kuna mul oli midagi kaotada, siis oli mul ka hirm. Kui kaotada polnud enam midagi, polnud ka põhjust hirmu tunda. Magasin nii hästi. Selle kullakamakaga poleks ma saanud öö läbi und. Oleksin vähealt tosin korda katsunud, kas kivi on alles või mitte. Sa tegid õigesti.“