Saatmata kirjad
Kallis, kas Sa tead..?
Ära tee 25. juuni 2013, kl 21.05 |
to Ära tee 26. juuni 2013, kl 18.30 |
Kui palju on üldse inimesi, kelles ei annaks ühel või teisel põhjusel süütunnet tekitada? Tõenäoliselt ongi kellegi huupi lahmimine ning siin peaaegu kindlasti ei käigi üks teatav isik, aga kindlalt ei saa ei sina ega mina seda kuidagi teada juba seetõttu, et sina ei tea, kes olen mina, ja mina ei tea, kes oled sina.
Suvi südames 28. juuni 2013, kl 20.56 |
tähesära sa andsid mu kätte 29. juuni 2013, kl 15.35 |
to põsepuna 29. juuni 2013, kl 17.11 |
vöö vööle 04. juuli 2013, kl 22.06 |
kaduv 07. juuli 2013, kl 07.26 |
Fragmente "Keelatud territooriumist"II
Karl Ristikivi
Kõik möödunu saab unenäoks.
See oli kaunis, kuni
sa läksid öeldes: Ma ei tea...
Nüüd oled ainult uni.
Ja meie öö, üks vaesemaid,
mis iial olnud kahel,
liig lühike, ja sellegi
mõõk püsis meie vahel.
Nii keeldud kaevul valvates
jäin januseks ja kaineks.
Su põse ainus puudutus
jääb üheksandaks laineks.
Su noorus, rikas soojusest,
mu poole hõõgus kargust,
ja ometi ei andeks saa
ma seda väikest vargust.
Kui lahkudes said unenäoks,
jäi karistus mu voodi.
Mu üksindus on sama suur
kui siis, kui maailm loodi.
Karl Ristikivi
Kõik möödunu saab unenäoks.
See oli kaunis, kuni
sa läksid öeldes: Ma ei tea...
Nüüd oled ainult uni.
Ja meie öö, üks vaesemaid,
mis iial olnud kahel,
liig lühike, ja sellegi
mõõk püsis meie vahel.
Nii keeldud kaevul valvates
jäin januseks ja kaineks.
Su põse ainus puudutus
jääb üheksandaks laineks.
Su noorus, rikas soojusest,
mu poole hõõgus kargust,
ja ometi ei andeks saa
ma seda väikest vargust.
Kui lahkudes said unenäoks,
jäi karistus mu voodi.
Mu üksindus on sama suur
kui siis, kui maailm loodi.
kaduv 07. juuli 2013, kl 07.27 |
Hårsfjärden, fantaasia g-moll
VII
Karl Ristikivi
All on tumeroheline, lainepehme voodi,
kõik on hõljuv, käes ja kaugel, unenäo moodi.
Sinna heita ühel õhtul päikesega koos,
eks see oleks kaunis nagu mõnes muistses loos.
Ja kui hommik paistab lainte varjukaarestikust,
siis sa sõidad üle minu välja saarestikust.
Sõidad avamerele ja oled noor ning puhas,
kui su palgelt soolavesi minu mõtted uhas.
VII
Karl Ristikivi
All on tumeroheline, lainepehme voodi,
kõik on hõljuv, käes ja kaugel, unenäo moodi.
Sinna heita ühel õhtul päikesega koos,
eks see oleks kaunis nagu mõnes muistses loos.
Ja kui hommik paistab lainte varjukaarestikust,
siis sa sõidad üle minu välja saarestikust.
Sõidad avamerele ja oled noor ning puhas,
kui su palgelt soolavesi minu mõtted uhas.
kaduv 07. juuli 2013, kl 07.29 |
Varjumäng
II
Karl Ristikivi
Veel loeksin kord su unustatud nime,
kuid juba keegi pooleks rebind sildi,
ja vaatekastist, mis on juba pime,
ei loodagi, et leian sinu pildi.
Nii, varju vari, enam me ei kohtu...
Või mine tea, kes tunneb kesköö-tundi!
Haud ammugi võib olla kasvand rohtu,
kui hauas puhkaja veel jälgib vana sundi.
Ei, hoopis sa ei sure nõnda kaua,
kui mõte sind kuitahes kergelt riivab.
Nii iga kord, kui katnud värske haua,
laev uueks tühjaks reisiks ankru hiivab.
Ja tagatalve halli tuisu trotsiks
ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud.
Jalg lumes nagu vanu jälgi otsiks
kui keegi, kes on unes kodus käinud.
II
Karl Ristikivi
Veel loeksin kord su unustatud nime,
kuid juba keegi pooleks rebind sildi,
ja vaatekastist, mis on juba pime,
ei loodagi, et leian sinu pildi.
Nii, varju vari, enam me ei kohtu...
Või mine tea, kes tunneb kesköö-tundi!
Haud ammugi võib olla kasvand rohtu,
kui hauas puhkaja veel jälgib vana sundi.
Ei, hoopis sa ei sure nõnda kaua,
kui mõte sind kuitahes kergelt riivab.
Nii iga kord, kui katnud värske haua,
laev uueks tühjaks reisiks ankru hiivab.
Ja tagatalve halli tuisu trotsiks
ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud.
Jalg lumes nagu vanu jälgi otsiks
kui keegi, kes on unes kodus käinud.
voodi 07. juuli 2013, kl 18.26 |
Lisa postitus