Saatmata kirjad
Kallis, kas Sa tead..?
Ps 07. august 2013, kl 20.50 |
to Ps 07. august 2013, kl 20.56 |
Kellega Sa räägid? Kust Sa tead, et tema, kellel soovitad siit lahkuda, üldse siin käib? Kuhu Sa tagasi ei tule, kas siia "Saatmata kirjadesse" või? Kui siin rohkem öelda ei saa ja oled liiga kaugel, et näost näkku rääkida, siis palun helista või meili ometi tollele inimesele, mitte ära jää lootma, et õige isik imekombel siia satub ja veel haruldasema juhuse tõttu asjadest õigesti aru saab!
mina 07. august 2013, kl 21.09 |
tead 07. august 2013, kl 21.13 |
Viska mind minema
Ära lõhu minu vaikust
kui sul miskit pole öelda
ära sega minu üksindust
kui sa ei plaani jääda
Ära pressi end mu hinge,
et seal laamendada
ära koputa mu uksele
kui sind ei ole ukse taga
Ära peata minu hoogu
kui sul kavas pole seista
ära raiska minu noorust,
et vaid enda vananemist peita
Mind ära kutsu oma ellu
kui seal ei ole ruumi
ma ei vaja sõnu helli
kui ei ole tundeid kuumi
Parem viska mind minema
kui närtsind lilled vaasist
Ära hakka üldse tulema
mu tunded haprad on kui klaasist
Gailys
Ära lõhu minu vaikust
kui sul miskit pole öelda
ära sega minu üksindust
kui sa ei plaani jääda
Ära pressi end mu hinge,
et seal laamendada
ära koputa mu uksele
kui sind ei ole ukse taga
Ära peata minu hoogu
kui sul kavas pole seista
ära raiska minu noorust,
et vaid enda vananemist peita
Mind ära kutsu oma ellu
kui seal ei ole ruumi
ma ei vaja sõnu helli
kui ei ole tundeid kuumi
Parem viska mind minema
kui närtsind lilled vaasist
Ära hakka üldse tulema
mu tunded haprad on kui klaasist
Gailys
labürint 07. august 2013, kl 21.32 |
oskaks lugeda pilkudest mõtteid
suudaks püsida eksimatult teel
oleks päevad kõik päikeseliselt selged
poleks kurbust mis muserdaks meelt
ja siis sa tuled ja ütled
et unenäos võib olla see nii
sest elus on palju neid hetkeid
mis nii mõnegi masendusse viib
kas tõesti on unistustel piirid
mis lõhuvad meid ennast seest
ja uuristavad me teadvuses käike
mis labürindina meid kuhugi ei vii.
(netist leitud anonüümse autori luuletus)
suudaks püsida eksimatult teel
oleks päevad kõik päikeseliselt selged
poleks kurbust mis muserdaks meelt
ja siis sa tuled ja ütled
et unenäos võib olla see nii
sest elus on palju neid hetkeid
mis nii mõnegi masendusse viib
kas tõesti on unistustel piirid
mis lõhuvad meid ennast seest
ja uuristavad me teadvuses käike
mis labürindina meid kuhugi ei vii.
(netist leitud anonüümse autori luuletus)
kurb 07. august 2013, kl 21.40 |
eelmisele 07. august 2013, kl 21.43 |
vaikus 07. august 2013, kl 22.20 |
vaikusele 07. august 2013, kl 22.25 |
patrick 07. august 2013, kl 22.28 |
to vaikusele 07. august 2013, kl 22.34 |
eelmisele (22:34 postituse tegijale) 07. august 2013, kl 23.00 |
Omamoodi mõttekäik. Kas selle järgi on siis nõnda, et kui ma olen kellestki palju mõtelnud ja talle vaikselt endamisi korduvalt ütelnud, et ta mulle väga-väga meeldib, siis on need öeldud igaveseks? Mida Sa selle all silmas pead, kas seda, et need ütlemata sõnad jäävad minu enda mõtetesse igaveseks ringlema (ja painama)? (Ja kui teine kuidagi tajus, et ma tahaksin talle midagi ütelda, aga mida täpsemalt, seda ta ei tea ega saagi ju teada, siis jääb see alatiseks ka teda kummitama?) Palun selgita lähemalt oma (paradoksile viitavat) mõttekäiku, kui saad!
Lisa postitus