Sest me saame täna ilma negatiivsuseta suhelda. Ma ei taha, et Sul halb oleks. Samas, arvestades olnut, ei suudaks me kuidagi koos ka eksisteerida. Liialt sarnased bravuurikad tegelased oleme.

jah:) kallistused sulle, üritan vist siin sõlmida enda ja sinuga rahu, et leida endale südamerahu.

Ja kui aus olla, siis tegelikult ma ei ole "kange", see lõi kuidagi sinuga koos olles eriliselt välja...

Veelkord kallisutused ja kas krt ma saan ükskord siit saatmata kirjadest minema?:)))

Meil toimib see bravuurikus vist vastastikuselt, millest on kahju. Kuidas Su päev möödus/möödub? Taas avastan end Sinu lainetelt ja Sinule mõtlemas. Kardan seda. Kardan Sinusse jälle ülepeakaela sukelduda ja neid sügavaid hingehaavu, mida meie omavaheline suhtlus kaasa on toobud. Ja ometi kisub mind seletamatu väega Sinu poole. Jätsid mu hi ge suure ja haigutava kurbuse, mida ei ole siiani täita suutnud. Mitte miski ega keegi ei sobitu selle tühjusega nii, nagu Sina. Ainult Sina saad ja oskad tühjust mu hinges täita.

Mida jumal on kokku"Liitnud"seda lahutada pole võimalik.

Jumal ei ole midagi kokku liitnud.
Inimesed ise liidavad ja lahutavad. Mis on oma aja ära elanud, see tuleb lahutada. Ja nii on.

Sinu aeg on möödas ja igaüks läheb oma eluga edasi.Ega pea vajalikuks kelleltki luba küsida.Vähem tuhnida teiste isiklikes asjades ja ära puutu võõraid pilte!

Loll oled või? Sa ei teagi, kes ma olen. Ja mingeid võõraid pilte ma pole puutunud. Kust nii haiged inimesed tulevad?

Siin kaks inimest igatsevad teineteist. Mis laulatusest ja jumalusest sa jahud.

Minu päevad mööduvad äärmiselt rahulikult, vähemalt praegu, va sinule mõtlemise hetked, mida on tihedamini kui ma tahaksin:) Viimasel ajal mõtlen, et tegin sulle ka ilmselt kohutavalt haiget.... Oma uskmatusega vist. Minu eeldused olid teised. Vabandan ja kui sinu käitumine oli "kaitse" siis saan sust aru. Samas on mitmed asjaolud, mis mind endiselt häirivad, pigem ka vastamata küsimused mu peas. Üritan mõelda, et see ei ole oluline ja ma ei pea teadma, kuid siiski midagi närib... Samas nii uskumatu kui see näib, siis väga igatsen sind.
Kui sa mind kallistasid, siis nii tugevat tunnet ma polegi vist kunagi tundnud...

Mõtlen Sinule ja Sinust viimasel ajal hoopis teisiti. Üritan mõista ja näha Sinu sisse. Ilmselt oled mind endalegi teadvustamata palju muutnud, andes mulle midagi, mille arvasin kadunud olevat. Miks ma saan vaid Sinuga päris mina ise olla. Midagi on väga mu hingel, mis paneb mind igal õhtul salaja nutma ja ma ei saa sellest kellelegi rääkida, ka pisaraid pean varjama, sest keegi ei mõistaks. Ainult Sina saaksid sellest aru... Varem ma väga tahtsin, aga ei osanud Sinuga sõber olla, nüüd mõistan kui suur väärtus on Sinu sõprusel, mida ma hinnata ei osanud. Mu tunded olid suuremad kui kaine mõistus ja oma mõtlematuses tegin Sulle palju haiget. Mitte, et ma enam Sinu vastu samu tundeid ei tunneks, aga nüüd mõistan paremini Su sõpruse väärtust. Igatsen Sind väga! Kui ma midagi praegu ja kohe soovin, siis seda, et saaksin Sinuga silmast silma väga avameelselt ja ausalt rääkida, kui sõbraga.

lesbid olete või?
kaks naist on omas mullis ja ajavad üksteisele kärbseid pähe :DD

te siis ei räägi teineteisega päriselt? Isegi kui teie tuttavad ei ole, siis rääkige inimesed!

Ei ole selleks veel valmis ja ma ei taha teda kiirustada. Enam mitte...

Kes ta sulle oleks? Lihtsalt sõber?

Minu hinhe teine pool.

Und Sulle!

Head ööd musi.Tekk ilusti peale ja tuluke kustus.

sinule ja Sullegi,

ma ei saa aru, miks te kokku ei saa, et omavahelised segased tunded selgemaks rääkida. Kuidagi kummaline tunne jääb seda avalikku kahekõnet lugedes- mõlemad igatsevad, aga kokku nagu ka saada ei taha.

http://www.youtube.com/watch?v=BhmacCxqo4g

Ilmselt on see minu viimane kiri siin sulle. Ilus on oma unelmaid toita, et see oledki päriselt sina.

Olen näinud sind nutmas - unes. See oli kohutavalt piinav. Irooniliselt öeldes, tean nüüd ise täpselt, kui kaua ma võin nutta, et mu silmad järgmine päev paistes poleks ja tean juba ette millal siiski on.
Ei oskagi kohe enam midagi kirjutada...kallis oled, tõesti.

Aeg tõmbuda taas kummalgi oma turvalisse kookonisse ja jätkata ootamist, mil aeg oma töö teeb ja tugevad tunded leevendab või unustustehõlma uinutab. Oled mu südames ja mõtetes alati.

Kas sa solvusid? Sul oli õigus, minu jaoks on turvatunne vist kõige tähtsam, liigagi äärmuslikult. Üritan teadlikult seda äärmust oma suhtumises küll vähendada:) Ma lihtsalt ei julge enam mingeid otsuseid vastu võtta.

tore, kui kõik see oleks reaalsuses. kahjuks on sellist armastust rohkem unistustes ja raamatutes kui elus.

Ei, ma ei solvunud. Sul on ju õiguski oodata ja saada suhtes turvatunnet, mida ju väärtustan minagi. Stabiilsust ning harmooniat samuti, vanusega üha enam. Eelnev ei tähenda aga rutiini, pigem tekitab just harmoonia vajaliku turvatunde. Kuidas meie kaks seda aga saavutada oleksime suutnud, seda ma ei tea. Ma kardan neid tülisid ja äkilisi reaktsioone, mis sunnivad mind kabuhirmus põgenema ja oma kookonis rahulikumaid aegu ootama. Viimasel ajal lihtsalt kulgen mingist oma rütmis, milles on rahulik ja mis ei tekita vastakaid emotsioone. Viimased on kuidagi väga karmilt mu hinge ja keha laastanud, nõnda, et praegune rutiin on isegi eluliselt vajalik. Sa oled alati olemas ja oma südames soovin, et Sul läheks hästi, muretsen Su pärast hooti ja saadan Sulle mõttes palju armastust.

ei aitaks uus suhe?Järgmine ja järgmine kuni jõuad arusaamisele,et keegi kunagi armastas sind tegelikult.

Minul on alati kurb lugeda, kuidas inimesed loobuvad puhtalt mugavusest millestki suurest, kellestki tähtsast. Kuhu jääb parimate armastusfilmide viimase hetke jõudmised lennujaama või sadamasse? Miks ei tehta selliseid asju? Kas tõesti on lihtsalt hea vegeteerida elu lõpuni, kui võiks olla õnnelik?

Huvitav, kas pisaratel ka mingi limiit on? Vist ei ole, sest ma jälle hakkasin nutma...
Aga vahest ma mõtlen, et kui me peaksime kuskil juhuslikult kohtuma, siis mis emotsioon mind valdaks. Ilmselt vist hakkaksin lihtsalt nutma, annaks jumal, et siis teisi inimesi läheduses ei oleks.

mina olen täpselt sama mõelnud.:) see suur ja ainukordne palav armastus on ainult seinale kirjutatuna suur. kui tuleb selle eest reaalselt võidelda, annab enamik alla. ju siis ei olnud suur ja ainus tunne.

Ma ei usu, et kellestki tähtsast loobumine oleks väga kergekäeline otsus. Pigem sunnib sellist otsust tegema lahtirääkimata jäänud suhete sasipundar, mis on kas kummagi või siis ühe osapoole sügava kriisini viinud. Kui üks ei ole huvitatud silmast silma avameelsest vestlusest ei jää ka teisel muud üle kui loobuda. Ja usu mind, see loobumine ei ole lihtne. Teise valikute ja otsuste austamine, olles ise abitus olukorras, kus käed on seotud, on paganama keerukas ja viib tahes tahtmata hingelise kriisini.