Kasteheinad hoidsid kummaliselt längu,
nende vahel lookles olematu tee.
Kuulsin eneses ma karukellamängu,
õrn ja valuline oli see.
Läksin läbi sõnajalgade ja rägu,
kuiva tüüka külge haakus kleidisiil.
Kuskil kaugel kukkus väsimatult kägu,
tuulepesas jalgu puhkas iil.
Toomingate äsja äraõitsend tarjus
kirbet kevadlõhna tunda oli veel.
Äkki takerdusid jalad hallis varjus,
vana metsavärav ootas teel.
Miski ütles mulle, et ma olen päral,
et ma mitte esmakordselt pole siin.
Sündis muinasjutt mu hinges hellal säral.
Oli kord... ja vana värav rääkis nii:
Kunagi üks linalakk siin korjas lilli,
päevad kulusid tal karjalapsetöös,
aga väsimatult tantsis varbad villi
haldjatega soojas suveöös.
Märgatavalt muutus mets, kui laps sai suureks.
Kustus karjakellakõla. Rohtus tee.
Linalaka kuldse lapsepõlve juurest
aeg viis alatiseks eemale.
Luitus vihmas-tuules vana metsavärav,
katkes võru, peale kasvas samblakirm,
aga veel ei tohi laguneda ära,
latte hoiab hääbumisehirm.
Sest võib-olla ju, et tüdrukul on meeles
haldjatantsud pääsusilmavaiba peal.
Ja kui kord ta ilmub kodumetsateele,
vana värav ootama peab seal.
Värav teab, et küllap ükskord uhkeist ustest
tüdruk ära tüdib linnatänaval.
Siis ta tuleb. Tuleb kas või mälestustes,
avab lapsepõlvevärava...
Võtan kingad jalast. Rohi paitab taldu.
Sellest tundest oli seni puudus just.
Värav kriiksatades minu poolde kaldub,
oodates mu käte puudutust.
Silun pehkind puud. Nii oma on see värav.
Jalgu kammitsemas juba angervaks.
Kostab puine sosin: OOTASINGI ÄRA.
Ootasidki. Meid on jälle kaks.
(V.Osila)