Mul on täna kehv olla. Võtsin kogu päeva iseendale.
Ma ei usu, et asjad, mida inimene südames hoiab või südames kannab võiksid olla valed või ettekujutuse viljad.
Lennata saab, aga vahel tuleb ikka seda teha mõistuse piirides, et üleliia hulluks ei läheks! Energiad on vahepeal liiga võimsad, et ma küsin endalt, mis OMETI ometi toimub? Mis üldse toimub? Ja see tekitab palju segadust.
Sinu mõtted, minu mõtted, minu mõtted, Sinu mõtted, minu tunded, sinu tunded
kellegi kurjus, kellegi viha, kellegi appihüüe, kellegi hirm, kellegi saavutus, kellegi õnn, kellegi õnnelik äratundmine, kellelgi..kellegi..kõik kuulub kellelegi..
Kui hulluks minna, kuidas siis reaalsusega hakkama saada? Vist ei saagi. Hingata reaalsuse sõõme.