Kujutan sind enda kõrvale
enda vastu selja taha
mul on nüüd uus pehme diivan
mis hõõgab sinu sooja
kui ma kujutan meid halosse
keha vappub südame löökidest
ja ma ei hooli enam
kõrgepingekaitsmetest
sest eks ta peab vastu kaua peab
liiga valus ei ole kunagi liiga kaua
kui sa kord tuled me võidame surma
ja kui ei tulegi ei ole me ära kaua
keha võib täita kui klaasi
tuimuse või unustusega
kuid vaim ju sellest ei muutu
küll me saame ilus üheks
meie puhtust see tühi ei puutu
teisel samasugusel diivanil
tugitoolil näoga minu poole
istub pill mis pimedas
on inimese moodi
öelge veel et sa pole mu ümber
“as within, so without”
näpatud: Liis Koger “*** Kujutan sind enda kõrvale…”