Seda "pole suhtesse minuga sündinud" lauset saab mõista usu küsimusena küll. Kuid usk on ka suhte oluline osa. Selle peale võib muidugi öelda, et usul ja usul on väga suur erinevus, sõltuvalt kellegi arusaamistest. Seda nüüd küll jah. Usust on kole raske ratsionaalselt rääkida, pole lihtsalt head tausta või raamistikku, millele viidata. Paratamatult kipub jutt minema ühel hetkel kas religioonile või kuhugile müstikasse. Sellest on kahju.
See on minu meelest ka põhjus, miks religioonid on nii vintsked kogu oma absurdis. Nad pakuvad arusaadavat raamistkikku rääkimaks inimestele olulistest asjadest. inimesed võivad tunda, et nad on kokku lodud või et nende saatused (jälle üks raskelt mõistetav sõna) on ühte põimunud. Kuidas sellistest tunnetest rääkida ilma müstika või religioonita?