Oleme ühel saarel maailmade rannal,
meie, kes me ühte kuulume.
Seisame vee piiril, keset kive ja merevahtu.
Me pea kohal on kaaslast otsiva merelinnu kisa
ja meid ümbritsevad mere imelised tujud.
Sellel saarel on unistuste kuju
ja igatsuste värv.
Harva sõidetakse siia ühe ja sama laevaga.
Igaüks tuleb omas paadis.
Meil kõigil on kaelas konnakarpidest kee,
mis antakse igale vastsündinule kaasa,
et laps ei unustaks oma esivanemate merd.
Juhtub ka, et murdub aer või käriseb puri
ja siis läheb paat teel ümber
ning me leiame rannalt sõudjata paadi.
Paadi, mille käilapuul lipendab üksik ohakaõis.
Meid pole nii palju, et keegi võiks kaduma jääda.
Sest meil on meie ülesanne
ja üksi ei saa sellega hakkama.
Valvame oma saare varandust...
Ja vahel juhtub, et usaldame tormi merel rohkem
kui surnud tarkust.
Kuigi tähtede leegitsev kiri oli meile sündides selge,
teeme arvutusvigu kuni surmani.
Jagamisel jääb meile ainult jagamisrõõm
ja me ise oleme sellega rahul.
Kuid me satume naeru alla.
Naeravad need, kes kunagi pole olnud väikesel saarel
maailmade rannal,
millel on unistuste kuju
ja igatsuste värv.
Nad räägivad teist keelt.
Selles keeles on palju sõnu, mis väljuvad suust nagu heitekivid,
et tabada südameid.
Mõnikord me püüame õppida seda keelt,
kuid see on ainult naljakas või hale.
Kajakas ei saa lennata varblase tiibadega.
Aga nende meelest on lennata rumal ja kohatu.
Kõige õigem olevat ujuda,
ujuda pärivoolu.
Kui aga kivid ette tulevad
ja vesi kohisema hakkab,
lappavad nad oma uimed targasti kokku,
et säästa jõudu.
Nende ainuke mure on hoida koosi üksteise sabade järele.
Nende rõõm on lõhkuda asju,
sest killud toovat õnne.
Nad on kindlad, et maailma varad on nende käes,
kuid nad ei tea, et võti on meil,
meie metsikul saarel maailmade rannal,
millel on unistuste kuju
ja igatsuste värv
ja mille pinnast,
igitoitvast, iseõitsevast pinnast
seemendub loov mõte,
võrsub tark sõna
ja sünnivad head teod.
Kajakas ei saa lennata varblase tiibadega..:(