Mäletan aega kui mõte temaga kohtumisest tekitas kõhtu liblikaid
pea mul tollal oli tühi veel, ning jalad lainetevahus
nüüd on mul temast alles need soojad mõtted vaid
ning lootus, et saame oma teed käia malbes rahus
Rääkida oleks meil ilmselt palju, millal olen ma teda viimati näinud
me võiks jagada oma rõõmu ja kurbust, lootust ning igatsust
tean et tol hetkel meil justkui ei olekski veel teed lahku läinud
me vaataks üksteisel lilma ja ütleks: polegi väga viga just
Kuid mida ma sellega täpselt mõtlen, ta siiski ei mõistaks
Ning ega ma isegi täpselt ei tea, loodan ning unistan praegu
otsin seda viisi ja teed, mis tuju meil mõlemal tõstaks
seegi vahel on hea, sellele löönud ei ole ma käega