Ma olen kui ori, kes aerutab
Su südame raskel galeeril
ja mu pingelist liikumist saadavad
Su kapriiside pikad spaleerid.
Mind piinab mu saatuse must oreool
elu värvide mäng efemeerne.
Ma olen eikuskil ja igal pool
vürstlik kerjaja maanteedeveerne.
Olen tuhanded küünlad, mis süüdatud
on põlema vakkade alla.
olen kurbus, mis rõõmuks on tüüdatud
aken, igale ilule valla.
Ammu kustunud unelmatähtedelt
ma tulen kui hiline valgus.
Sinu maailm see hääbunuks uniselt
kui ma poleks ta värskendav algus.
Olen kirglik ja sihitu rändaja
kergetiivuline tuul on mu õde.
Olen ühele lootus, mis surra ei saa
ja teisele hirmutav ilmutus - tõde.
Olen kõikjal sind jälitav lauluviis
mis kord murtakse mägede harjul.
Kuid ka täiesti murtuna, isegi siis
on ta kajast üks pool Sinus varjul.
Olen kõigi Su soovide kojuhõik
Sinu rikkusis kannatanu
kuid ikka Su teadvuses säilib mu lõik,
sest ka põlgus on tähelepanu.
Ma olen Su viimane pettumus
mis on eelmisist erinevvalus
Mis küll tähendaks sellele pimedus
kes Sind täitvate urgude täitmatust talus?
Olen säravas tühjuses langev komeet
vaimset rasvumist vihkav asteek.
Hedonist olen mõnikord, vahel askeet
kuid ei iialgi neurasteenik.
Võib-olla sa vahel ei tajugi
et ikka veel joon sinu lättest.
Hing muutub mul kullaks ja ajugi
läbi käies Su Midase kätest.
Olen tumeda taustaga monument
Su helgete rõõmude üle.
Olen tohutu tõeluse väike legend
igihaljana õitsev ta kivises süles.
murdlaine ma olen, käin tormide ees
ja ennustan laevale hukku.
ja on kõik vist need mered mu enese sees
millega lagedais kaugusis pandi mind lukku.
Ma olen eikuskil ja igal pool...:(