... see ei tähenda veel leppimist.
Need, kohati teenimatult tabanud kivid tegid haiget.
Naljakas on see, et Sul on isegi õigus- mõnes mõttes.
Aga sügavamates kihtides vesi isegi ei liikunud. Ma ei ole siinjuures mitte grammigi ülbe - ma jätan selle lhtsalt endale.
Ma ei suru ennast vägisi kuhugi, kuhu mind ei taheta,pole kunagi seda teinud - ma saan ka ilma hakkama - alati.
Ja on võimatu nõuda inimeselt, kelle paanikaosakond hakkab tööle just hetkedel, kui ta peaks rääkima oma siseelust, et ta seda teeks - selle vastu ei anna rohtu ka psühhiaatrid. Saatmata kirjad veel vähem. Kuid siiani ma veel vähemalt usaldasin - üksikuid.