kuidas siis seda nimetada? manipulatsiooniks? Püüda mind purki nagu mingisugust putukavastset ja siis vaadata, kuidas ma arenen ja koorun? ma olen lihtsalt otsekohene, mitte pahane.
ikkagi ma ei saa aru, mida ma tegema pean
nüüd ma võtan seda kui kroonililist haigust, mis aega-ajalt suure intensiivsusega ja kontrollimatu tajuga lihtsalt endast nii välja viib
ma väsin ju ära, et ma selle haigusega toime ei tule, kõik arstid väidavad, et ma olen täiesti terve, aga mis siin tervet on? ei ole rängemat südamevalu kui see, mis miljoniks tükiks end lagundab, masendav
täiesti elutu
võimetu edasi liikuma ja siis kui ka edasi liigun, püütakse mind kinni, justnagu ma oleksin mingi tagaotsitav
mida ma siis tegema pean?
kunagi aastaid tagasi, kui ma olin veel väike, eksis mu aknalauale üks lepatriinu. ma tegin talle väikese nö elamisaseme, puuru, panin sinna natukene vett ja toataimi (mis ei olnud mürgised), läksin õue korjasin talle isegi natukene puuoksi, tulin tuppa, vaatasin teda seal, soovisin talle head ööd ja hommikuks oli ta kadunud, ta ei olnud kusagil seal karbis või oma esemel kinni, ta võis vabalt liikuda, olin nii õnnelik, et sain esimest korda omale nö lemmiklooma, kes oli küll väga mini, aga siiski. sain kellegi eest hoolitseda, sain midagi endast anda ja see tekitas hea tunde.
ma ei näinud seda lepatriinut enam kunagi.
siis oli ka südatalv, nii et ei tea, mis seinapraost ta hommikul mu aknalauale ilmus ja muidugi puuoksi oli raske talvel lumega leida ja üldse kogu see lugu meenutab muinasjuttu "12 kuud"
ma ei taha alluda mingitele manipulatsioonidele, rahu on vaja inimese hinge, rahu
see ongi kogu muusika
et ei peaks närveldama ja mingisuguseid kaotusvalu korduv episoode läbi elama