Sa oled mulle kõik, mu elu mõte. Usun, et Sa aimad, et oled mulle väga tähtis, kuid ma ei saa Sulle seda tunnistada, sest Sul on teine. Ma tean, et armastad teda. Kuid mu süda murdub kui Sa jälle tema juurde lähed. Pole mõtet seda Sulle öelda, sest siis võin kaotada Su sootuks.
Ma olen su nimel valmis kõigeks. Ma läheks Su eest läbi tulest ja veest. Seistes Su kõrval tahaksin hoida Sul käest, sind kõvasti kallistada, ja mitte kunagi enam lahti lasta, kuid ma ei saa ega tohi seda teha. Tunnen end Sinuga koos olles nii hästi, nii rahulikult. Kõik probleemid, olgu nad siis nii suured kui tahes, näivad sel hetkel tühistena. Ma jätaksin kogu oma praeguse elu, et olla koos Sinuga. Olen alati valmis Sind hoidma, aitama ja kaitsma. Ma muretsen Su pärast, et Sul kõik ikka hästi oleks.
Vahel tahaksin karjuda, hüüda, paluda jumalat, et Sa mõistaksid kui kallis Sa minu jaoks oled.
Mu mõistus ütleb, et sellest ei tule ju midagi. Ma surun endas kogu aeg maha tundeid Sinu vastu. Ma kartsin Sind esimest korda nähes, et juhtub see, et armun Sinusse. Aga ma näen Sind iga päev ja südant ei sunni. Ma olen Sinusse armunud....Lootusetult...
Sa seisad mu kõrval, aga ometi nii kaugel.
Vahetevahel tunnen, et ma lihtsalt enam ei jõua... Lööks käega... Annaks alla...
Mida pean ma tegema, et Sa mõistaksid üht: A - MA ARMASTAN SIND KOGU SÜDAMEST!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Mida ma pean tegema? Ma ei saa ega taha Sind vältida. Ma ei saa ega taha Sind unustada. Ma ei saa ega taha Sind lakata armastamast.
Andke nõu, mida ma peaksin tegema???
ps - kellel on õelaid kommentaare, sis võib see need omale rahumeeli sisse istuda- I dont give a fuck!