Olen teinud om elus valesid valikuid - olen olnud armunud ja saanud väga haiget. Arvasin, et ei saa enam kedagi usaldada ega uuesti armastada. Kuni kohtasin sind. Armusin uuesti, kuid jällegi ei olnud meile määratud kokku jääda. Jäime sõpradeks, väga headeks sõpradeks. Ajad muutusid, sa lahkusid ning hakkasin sust vähehaaval üle saama. Mitte unustama - ei. See pole võimalik. Lihtsalt hakkasin harjuma sellega, et sind ei ole mu kõrval, et tõenäoliselt me enam kunagi ei kohtu.
Siis aga tõi elu meid uuesti kokku. Ka tunded tulid tagasi. Mitte küll nii nagu varem...tunded ise ei muutunud. Lihtsalt surusin nad alla, teadsin, et koos saame olla vaid sõpradena. Kuid kusagil sügaval sees midagi kripeldab, midagi valutab. On midagi, mis paneb ootama su kirja või kõnet, meie kohtumist. On midagi, mis paneb muretsema su pärast. Midagi, mida ei oska sõnadesse panna.
Me olime, oleme ja jääme sõpradeks. Tean, et nii jääb. Ta on eluga edasi läinud ning ma ei taha olla see, kelle pärast tema praegune elu karile jookseks. Kuidas ma saaks soovida seda kellegile, keda armastan? Kuidas saaksin rajada sellele oma õnne?
Ma tean, et pean minema edasi ka enda eluga. Kui armusin esimest korda, olin veendunud, et selliseid tundeid ei suuda ma enam kunagi kellegi teise vastu tunda. Ometigi suutsin. Miks ei saa ma neid tunda jälle kellegi vastu, kes sama ka minu vastu tunneb? Millegipärast tekib mul alatihti tunne, et ma ei tohiks seda teha, et ma vean teda alt, et ma petan teda. Ometigi see pole nii. Ma tahan olla lõpuks õnnelik, kogeda taaskord seda tunnet - olla armunud.
Vähemalt praegu ei suuda ma sind vaadata kui lihtsalt sõpra. Ma püüan seda mitte välja näidata. Võib-olla loed sa seda minu silmadest, ma ei tea. Kohati jääb mulle tunne, et me oleme rohkemat kui sõbrad. Ehk tundub see nii seepärast, et mulle oled sa rohkem kui lihtsalt sõber. Aga ma ei hellita enam neid lootusi, et äkki, ehk kunagi juhtub mingi ime. Ei juhtu. Tean seda.
Kõige lihtsam oleks mitte suhelda. Ütlevad vanasõnadki, et mis silmist see südamest ja aeg parandab kõik haavad. Ta ei paranda, vaid armistab, kuni nad enam haiget ei tee. Ma tunnen, et ta vajab mind ja mina teda. Me saame rääkida kõigest ja seda on vaja meile mõlemale. Kedagi, keda saab usaldada.
Seega jääme edasi sõpradeks. Jah, ma igatsen ta järele. Ma ei eitagi seda. Vast ükspäev suudan sind igatseda kui sõpra, keda pole kaua näinud.
Kõikidele õnnetutele armastajatele ja murtud südametele ütlen üht- ma tean mida te tunnete. Olen selle kõik läbi teinud. Aga kui vahel on väga raske, oma muret kurta pole kellelgi ja tekib tunne, et enam ei jõua, pidage meeles - parem armastada õnnetult kui üldse mitte armastada. Iga kogemus, olgu see halb või hea, on millegi jaoks vajalik.
Küll leiate kedagi, kelle eest olete valmis minema läbi tule ja vee, paksu ja vedela. Ning mis kõige tähtsam - kellegi, kes on valmis seda sama tegema ka teie eest.