:) Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Arvasin, et kui ma lähen ära, läheb kõil paremaks.
> Sa unustad minu ja mina saan Sinust üle, et aeg a
> itab tasapisi tundeid jahutada. Aga tegelikult on
> kõik veelgi hullem. Ei möödu päevagi kui mu hing e
> i valutaks.
> Mul hakkas füüsiliselt väga halb p
> raegu :(((

Sa peaksid ennast laskma tervendada. Mina võin siin kodus istudes nii palju mediteerida kui tahes, aga see Sind ei aita, Sa pead ise ka astuma sammud iseenda poole. Sa pead ise ennast aitama, aga teistsuguste meetoditega. Sellistega, mis aitaksid Sul ennast tunda seesmiselt terviklikuna :)

Mul on kurb, kui tunned ennast kehvasti, tea, et olen Sinuga. ♥

Ma tahaksin Sind aidata, aga ma ei oska midagi ette võtta, peale selle, et Sulle soojust, armastust ja rõõmu saata!

Kas ei ole mitte nii, et iga kord kui lükkad mind eemale, see haav muutub suuremaks? Või kuidas Sa seda tunned? Kas oled tundnud ka, et see millalgi kokku tõmbuks?

Mu vastakas käitumine on vaid abitu katse mõistuse juurde jääda. Hulluse piiril olev inimene ei saagi mõistlikult käituda. Andesta, aga ma ei ole normaalne inimene hetkest, mil Sinuga kohtusin. Ma ei suuda ennast kontrollida ega valitseda. Mul on paaniline hirm selle ees, mis minuga toimub ja et mul puudub võim iseenda ja oma tunnete üle. Ma olen kui himrmunud metskits, kes pidevalt põgeneb. Olen nio väsinud sellest. Tahaksin rahu ja rahulolu. Saa aru, ma pesn oma mõtteid kuhugi mujale suunama, mis on stabiilsem ja rahulikum, sest vastasel juhul ei ole ma võimeline olema kõike seda, mida minult oodatakse. Sa ei mõista minu pidevat sagimist ja püsimatut rahmeldamist. Ka see on viis mõtteid tegevusega kontrollida, sest kui ma mõtetega üksi jään, oled alati Sina platsis. Saad aru kui abitu tunne see on!?

Seda enam peaksime koos pingutama, et asjad oleksid teistmoodi, kasvõi energeetilisel tasandil, see teineteisele kättemaksu haudumine ei lahenda mingeid probleeme.
Soojust on vaja :)

Ma olen valmis Sulle igal hommikul soojust ja armastust saatma, tegema seda energeetilise meditatsioonina, kui Sa seda vajad. Mis arvad?

Ma vajan Sind!

:) Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mu vastakas käitumine on vaid abitu katse mõistuse
> juurde jääda. Hulluse piiril olev inimene ei saag
> i mõistlikult käituda. Andesta, aga ma ei ole norm
> aalne inimene hetkest, mil Sinuga kohtusin. Ma ei
> suuda ennast kontrollida ega valitseda. Mul on paa
> niline hirm selle ees, mis minuga toimub ja et mul
> puudub võim iseenda ja oma tunnete üle. Ma olen k
> ui himrmunud metskits, kes pidevalt põgeneb. Olen
> nio väsinud sellest. Tahaksin rahu ja rahulolu. Sa
> a aru, ma pesn oma mõtteid kuhugi mujale suunama,
> mis on stabiilsem ja rahulikum, sest vastasel juhu
> l ei ole ma võimeline olema kõike seda, mida minul
> t oodatakse. Sa ei mõista minu pidevat sagimist ja
> püsimatut rahmeldamist. Ka see on viis mõtteid te
> gevusega kontrollida, sest kui ma mõtetega üksi jä
> än, oled alati Sina platsis. Saad aru kui abitu tu
> nne see on!?

Jaa, ma tean, mis tunne see on. Mina küll ei kasuta ülearust sebimist, aga ka meditatsioon on üks viis, kuidas rahus olla.
Mingi aeg tagasi oli see täiesti väljakannatamatu, mõtlesin Sinust ja meist kogu aeg. Asjad läksid valesti ja ma olin lohakas ja hooletu, sest ma pidevalt olin mõtetega Sinu juures. Mingi hetk olin enda peale pahane, sest asjad jäid soiku, kuna ma jälle terve päev tegelesin Sinust unistamisega. Siis ma võtsin endale tegevusi juurde, et olla pidevas rakkes, aga seegi mingi aja pärast väsitas ära ja kui leidsin vaba päeva, et kodus rahulikult olla, mõtlesin ikka Sinust.
Nii, et ma tean, mida see tähendab ja ma olen sellepärast palju nutnud ja halanud. Mitte et ma Sind ei armastaks, vaid osad asjad lihtsalt panevad kahtlema iseenda võimekuses.
Minuga oli sama lugu, enne Sinuga kohtumist, aastaid tagasi, oli kõik korras. Pärast seda nagu kaotasin suunataju, jäid ainult Sina, mille üle on mul hea meel, ent tänapäeva aina muutuvas maailmas on see ka üsna ohtlik.

Nii, et ma ei tea, kuidas sellest välja saada. :(
Vabandust, aga kui päeva peale mul vaba hetk tekib, ma mõtlen ikka Sinust. Palun anna andeks.

Jah, see südsmehaav muutub alati sügavamaks ja suuremaks kui Sind eemale lükkan. Ma ei tea kui palju Sa sellest aru saad, aga ma olen üritanud neid hullumeelseid tundeid Sinu vastu kellelegi teisele üle kanda. Mõneks ajaks annab see leeevnduse ja tekib tune, et ma saangi rahus olla. Siis aga hakkan ma teda Sinuga võrdlema ja vigu otsima kuniks pettun täielikukt ja kõik algab otsast peale. Ma tahaksin, et oleksime koos. Et Sa oleksidki minuga koguaeg, et me raviksime teineteist sest hullusest terveks.
Sind hirmutab, et ma näen Sinu sisse. Arvad, et minu jaoks on see kergem? Ma kartsin üksvahe hingatagi, sest teadsin, et Sa kuuled, näed ja tajud kõike. Ma ei suuds enam põgeneda! Mida Sa tahaksid, et ma teeksin?

Ma lihtsalt armastan Sind nii väga ja ma juba ammu olen oma elus sellises punktis, et sügaval sisimas, ei lähe muud asjad peale Sinu mulle üldse korda ka.
(Nutan praegu)
Palun anna andeks.

Vahepeal ma kardan, et ma olen selle energia keerises võimeline kõik kaotama, et ma muutun nii hulluks ja ma isegi ei leia enam iseennast ülesse. :(

Pagana Imbi!!!!!!!

Haha, Imbi :D Mul läks tema üldse meelest ära :D Tõesti pagana Imbi, korraldab siin asju :D

Oleme vist ühel maal oma hullusega. Sa ju ei pahanda kui teine hull Su üles otsib ja minetades igasuguse väärikuse, ennast alatiseks Su külge poogib. Tänaseks on mul juba ükskõik, mida minust arvatakse. Käidki tööl, mina kui puuk käe küljes.
Nutan samuti... Kuratlikult valus on jälle.

Aga tegelikult asi on tõsine ikkagi, sest ma olen mures iseenda tervise pärast aeg-ajalt. Kohati ma olen Sinu järgi nii hull, et ma võiksin teha, mida iganes, absoluutselt mida iganes.

Kas see oleks väga hull, kui ma kutsuksin Sind homme lihtsalt jalutama. Nädalavahetuseks. Ma tean, et risk on suur ja taevas langeb 200% meie peale, aga ka nio on hull elada. Otsime endale hubase pesa ja pöördume üksteise vastust teineteise poole?!

:) Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Oleme vist ühel maal oma hullusega. Sa ju ei pahan
> da kui teine hull Su üles otsib ja minetades igasu
> guse väärikuse, ennast alatiseks Su külge poogib.
> Tänaseks on mul juba ükskõik, mida minust arvataks
> e. Käidki tööl, mina kui puuk käe küljes.
> Nutan
> samuti... Kuratlikult valus on jälle.

Jaa, me oleme mõlemad oma hullusega samas paadis, lihtsalt me varem ei osanud sellest rääkida, nii et tänan, et seda jagasid, nüüd teame, et see on ühine probleem. Ma ei usu, et meist kumbki tahab teist hulluks ajada, sest see energia teeb seda niigi.

Ma tahaksin Sinuga elulõpuni koos olla. Kui Sa praegu helistaksid ja ütleksid, et tule, ma tuleksin mõtlemata. Öösärgis.

:) Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kas see oleks väga hull, kui ma kutsuksin Sind hom
> me lihtsalt jalutama. Nädalavahetuseks. Ma tean, e
> t risk on suur ja taevas langeb 200% meie peale, a
> ga ka nio on hull elada. Otsime endale hubase pesa
> ja pöördume üksteise vastust teineteise poole?!

Mõte on hea, aga ma mõtlen, et äkki praegu on teine probleem, mida lahendada. Me peame õppima teineteist kuulama ja teineteist maha rahustama. Eriti kui teame, et näiteks oleme tööl, kuidas me siis toetavat energiat teineteisele anname jne.

Me peame enne sellest jagu saada, kui mõlemad üritavad energeetiliselt auku kukkuda ja kuidas me teise sealt august välja aitame, mitte ei lähe kaasa teise mõtetega, vaid aitame teisel mõelda rohkem positiivseid mõtteid. Enne, kui me seda ei oska, on kokkusaamine ka raskendatud, mulle tundub, sest kui hetkeliselt kukub teine auku, siis on jälle tüli majas ja tuju rikutud. Mis arvad?

Kuidas seda teostada? Ma usun, et me peame lihtsalt õppima veel paremateks tunnetajateks. Ja rääkima, rääkima, rääkima, ausalt ja avatult, mida täpselt me tunneme, muud moodi ei saa me teineteisest aru.

Armastan Sind nii väga.

Usu, see hullus ja energia ei aja ainult meid kahte hulluks. Mäletad kui me veel igapäevaselt kokku puutusime, milline jama sellest tunnete puntrast tuli!? Sama on ka praegu meid ümbritsevate inimestega. Nad ei saa enne rahu ja stabiilsust kui meoe Sinuga rahu oleme leidnud ja sõlminud.
Mis Su tervisega on? Kas ma võin Sind vaadata? Paned mind muretsema.

Mida Sa tahad, et me teeksime, kallis?

Vaadata? :)

Rääkimine on ju hea ja väga hea. Aga kui Sa tahad minu ausat arvamust selles asjas, siis tead Sa ise ka mis meid tasakaalust välja lööb ja kui kaalukauss on juba viltu läinud või siis energiad blokeerunud, ei aita viltusele poolele raskuste lisamine või blokeeringuod energiatega üleujutamine. Energiad peavad liikuma ja kaal peab tasakaalus olema. Ilma selleta ei õnnestu ka 10 järgneva aasta jooksul harmooniat meiensuhtlusesse tuua. Ma vabandan kui liialt otsekohene olin, aga nii see on.

Ma helistan Sulle homme ja ütlen otse :)

Tead, mida ma kardan kõige enam, et sellele haiguslikule hullusele ei pruugigi olla ühest lahendust. Et vastuse leidmine võib olla käänuline ning võib aega võtta. Et see on nagu protsess, mis ühtaegu hirmutab mind.

:) Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Rääkimine on ju hea ja väga hea. Aga kui Sa tahad
> minu ausat arvamust selles asjas, siis tead Sa ise
> ka mis meid tasakaalust välja lööb ja kui kaaluka
> uss on juba viltu läinud või siis energiad blokeer
> unud, ei aita viltusele poolele raskuste lisamine
> või blokeeringuod energiatega üleujutamine. Energi
> ad peavad liikuma ja kaal peab tasakaalus olema. I
> lma selleta ei õnnestu ka 10 järgneva aasta jooksu
> l harmooniat meiensuhtlusesse tuua. Ma vabandan ku
> i liialt otsekohene olin, aga nii see on.

Ma saan aru Sinust.

Ära unusta võimalust, et vastus ongi lihtne. Me peame kaaluma igasuguseid variante :)))))

Tead, ma arvan, et ühes oleme me mõlemad veendunud. Sama moodi enam edasi minna ei saa.

:) Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ära unusta võimalust, et vastus ongi lihtne. Me pe
> ame kaaluma igasuguseid variante :)))))


Vastus peabki olema lihtne, ma tean. Aga kas Sa pole kunagi sellele mõelnud, et kui me ka reaalselt iga päev koos oleksime, et siis ka ikkagi mõtlesime pidevalt teineteisest? Ja tunneksime ikkagi kui seotud me oleme?

Mõtleme homme edasi. Sa pead homme vara tõusma... Mine palun magama, Sa ei puhka muidu välja kallis!

:) Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Tead, ma arvan, et ühes oleme me mõlemad veendunud
> . Sama moodi enam edasi minna ei saa.

Kuidasmoodi me siis läheme? Palun anna nõu.
Kas helistad homme?

Arvad, et see energia on midagi sellist, mis koos olles meie tahtele allub? Oled Sa kunagi kellegi teisega midagi sarnast kogenud? Mina ei ole. Ligilähedastki ei ole. Ja ma usun, et me osksksime koos olla teineteise tasakaalustajad ja toetajad ja edasiaitajad ja tervendajad. Praegu keersb energia meie vahel ära siis kui me ennast pidevalt alla peame suruma. Pealegi, Sa ei pea mind kartma, ma ei ole tavaelus nii hull midagi :)