:) Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Welcome :) Vabastada saad ennast vaid ise, täpselt
> nii, nagu iseennast sellesse tunnetepuntrasse mäs
> sisid. Ma ei ole kunagi Sind süüdistanud selles, e
> t minus nii sügavad tunded Sinu vastu tekkisid. Mi
> ks Sina ikka ja jälle oma tunnetes mind süüdistad?
> Me kumbki ei ole süüdi, et teineteisesse kinni jä
> ime ja ka nüüd, palju aastaid hiljem, uute inimest
> e kõrval, ei ole mõtet kibedusega vanadele aegadel
> e ja möödunud tunnetele mõelda. Suuna pilk sellele
> , kes Sinule loodab ja ela tänases, mitte eilses.
> Ära kanna kaelal raskemat koormat kui kanda suudad
> . Parem kui ma siia rohkem ei kirjuta. Näen, et se
> e ei tee Sulle head. Ole tubli ja saavuta see, mil
> le poole oled aastaid püüelnud!
Sa peegeldad nii osavalt, et ma olen relvitu.
Ma ei tea, miks ma vanadel radadel kõnnin. Ma tõepooles ei tea. Ma ei tea, miks vanad asjad meelde tulevad vahetevahel, ma tõesti ei tea. Ma olengi õnnelik ja elangi hetkes ja mulle meeldibki see hetkes või momendis elamine väga.
Kuidas sa saad öelda, et ära kanna rohkem kui ma kanda suudan? :O
Sa ikka ei saa vist päris täpselt aru hetkel, mis mulle selle "vabaduse" andis...
Ma sain aru, et sa oled ikka enda vanadel radadel kinni ja sa ei kavatsegi sellest üle saada ja siis ei ole mulgi miskit teha. Ise keerutad seda putru, mille ümber sa kingid. Asi pole sõnades, mida sa ütled, vaid selles, mis jääb sõnade taha.
Kas ma olen sind süüdistanud? :O Minu arust olid sina see, kes aastaid arvas, et sinu vastu on korraldatud mingi julm vandenõu teooria, kuidas mina ja kolmandad isikud sinu vastu tegutseme ja kivisid sinu teele veeretame, mis ei olnud aga nii. Aga sinu arvates võib-olla oli, sinu sõna minu sõna vastu, ega sellest pole kunagi head nahka saanud.
Aastaid püüelnud? Mille poole ma olen aastaid püüelnud? Hmmm?
Näib, et räägin siin jälle tundmatuga.
Tere, tundmatu!