Kui ma ennist väljs jalutamas käisin, silmasin üht maha, sellise kaarja väljaehitusega, suurte akendega, mis päikese poole. Mõtlesin kui tore oleks kui meie Sinuga saaksime koos sellises valgusküllases ja elada. Kuidas me seda koos enda järgi hubseks sisustaksime ja kuidas Sa mulle seal kamina ees raamatut ette loeksid...nagu kord lubasid. Tahan vaikust ja rahu...hooti. Päris vaikne ei ole ka mknu teema, aga selline amokijooks hakkab tasapisi väsitama.
Me vist üldse täiendame teineteist, see mida ühel liiga palju, on teisel vähe ja vastupidi. Tahaksin Sind kaasata nii palhudesse toredatesse tegemistesse ja tahan, et näitaksid mulle omakorda hingemaailma sügavusi jpm, mida just Sina tead ja tunned.
Kui me vahepeal ei suhelnud, tegi algul igatsus väga haiget, siis aga tekkis harjumus ja enam ei olnud eemalolek nii valus. Aga tühjus ja puuduse tunne seevastu ei kadunud kuhugi vaid suurenesid ajaga. Ma ei saanudki üle tundest, et koos Sinuga kadus oluline tükk minust endast.
Tahaksin Sulle näidata maailma sellisena nagu mina seda näen, tahaksin Sinuga jagada hetki ja tegemisi, mis minule meeldivad. Samuti tahaksin olla Sinu elus, tegemistes ja kõiges mis Sinu jaoks kallis ning tähtis.
Armastan Sind!