Lugesin eile enne magama minekut meie postitusi ja Sa esitasid väga õige küsimuse: "Kas me hakkame teineteist võtma nii nagu me oleme või armastame igavesti kaugusest?"
See viis mu mõtte lendu ja kohati oli tunne, nagu ma kanaldasin mingit teksti, mis voolas läbi minu.
Siis on see tekst siis, mida ma kirja panin:
Sõnad- teadlikkus. Sõnad võivad väga haiget teha ning võib tekkida tunne, nagu see oleks rünnak, üsna verine rünnak kellegi vastu. Selline rünnak aga paneb tundma inimest äärmiselt haavatult, segaduses, katkisena, sest sõnad teevad vahel nii palju haiget.
Hingede vaheline energia on jumalik, meis kõigis on jumalikkuse alge ning kuna meis kõigis on jumalikkuse alge, siis on vaja omavahelises suhtluses olla ka jumalikult õrn.
Iga inimene on looja. Kui me vaid suudaksime omanda nii palju soojust ja kaastunnet, et teiste hirmud ja eksimused ei takistaks neil meid kohelda jumalikult, et meiega suheldes oleks neil alati soe ja jumalik tunne.
Inimesed reageerivad ägedalt, kui nad saavad haiget. Haiget saame sellepärast, et meil on kujutus, kuidas asjad peaksid täpselt juhtuma või kuidas keegi peaks käituma. Kui meie programmeering ühtib nende omadga, siis kiidame neid taevani ja tunneme kokkukuuluvust, kui mitte, siis küsime endalt, kuidas küll nad saavad nii käituda? Kas nad ei saa aru, kuidas nad sellise käitumisega meile haiget teevad?
Meil kõigil on programmeering (keskkond, perekond, perekonnamustrid, harjumused, hobid) jne.
Ainuke võimalus mitte haiget saada on teha pühendatud taotlus selleks, et iga kord kui inimeses tekib mingisugune ebakõla tulenevalt tema programmeeringust, siis seda ebakõla saab vabaks lasta tänutunde kaudu. Tänutunne, teisisõnu aktsepteerimine. Tänutunne on väga võimas tervenedamise viis. Aktsepteerimine kõige olnu eest, näha ka rasketel hetkedel, mil inimene programmeeringutega, teises jumalikku alget, sest meie enda reageeringud vastavalt meie programmidele kahjustavad lõpuks vaid meid ennast ning viivad meid tasakaalutuse seisundisse.
Jumaliku alge äratundmine teistes - on see südamekeskuse avardumine? On see tõeline ärkvel olek?
Sõnad "palun ära mulle haiget tee, palun ära mind haava", märgib seda, et inimene arvab, et tal pole oma elu üle kontrolli, et tema ei ole meister oma elus, et tema pole looja. Aga ta on! Keegi teine ei saa kelellegi haiget teha, kui taotlus on sisse antud selline, et võtta vastu kõik hea, mis ellu tahab tulla ja olla tänulik ka kõigi raskuste eest, sest "raskused" tegelikult ei ole midagi muud kui vaid veidi keerukamad ülesanded, mida läbida, aga mis tulevad alati täpselt õigel ajal, et inimest õpetada.
Soojus, me kõik vajame soojust.
Taotlus:
"Ma lasen oma hingel särada ja ma säran läbi oma hääle ning sõnade kaudu. Sõnadel on väga suur jõud inimese maailma vormida, olen teadlik sõnade jõust ning võtan vastutuse oma sõnade mõju eest. Soovin alati teistele head ja suhtlen kõigi inimestega lugupidavalt ning austavalt koheldes neid kõiki kui jumalaid. Olen teadlik oma jumalikust algest ning tunnen seda ära ka teiste puhul. Ma ei soovi oma ellu ebakõlasid ning tasakaalutust, toimin nii, et minu sõnade kaudu oleks maailmas rohkem valgust ning minu sõnad toetaksid ainult seda, kes ma sügaval sisimas südamesoppides olen. Hääle ning sõnade kaudu väljendan seda, mis toimib minu jaoks, mida ma pean enda jaoks oluliseks ning mis laseb mul minu elu eesmärke täita. Aamen."