Pettumus võib ka tulla iseenda tegemattajäänud tööst! Inimesed kardavad! Inimesed kardavad erineda, inimesed on harjunud ujuma hallis massis! Tõekspidamised, väärtused, metsik infosöömine! Jagatav informatsioon, uudised, on muutunud ajaga. Kas muutus mass või muudeti meid? Kõige rohkem kardetakse jääda süüdi, eksida. Kartus mille ees? Lahendada vigu endas, neid tunnistada, saamaks lihvi edaspidiseks? Pigem kartus, et keegi tüüpiline pime infoõgard näitab näpuga, sa oled paha, oled alati olnud ja seda ka edaspidi! Olla aus ja vigu tunnistada on hirm ühiskonna ees, mis on hariunud mitte just mõtlema, vaid kahe suupoolega kiiresti kugistama? Ligidased mõistavad ja teevad selleks kõik, et pehmendada meie vigu, kui need on päevavalgele tulnud. See on nii vale minu arvates! Kui kaks inimest süüdistavad teineteist, siis pole süüdi mitte Temake või Tema, suurim süü on mõlema õlgadel, et sellised kaks pimedat ja mittesobivat üldse suhtlema hakkasid! Levinud tõekspidamine, et sidemete lõppedes peab keegi süüdi jääma, tuleneb meie endi hirmust! Meie pimedusest või pimestatusest : "Kuidas ta saab nii käituda, ma olin ta vastu ju nii hea" -jättes kõrvale oma eksimused. Need eksimused, mida me kordame järgminekord, need eksimused, mida me peidame, tõstes esile teise osapoole eksimusi! See võib küll muuta kedagi paremaks, avada tema silmad, kuid sinu vead jäävad, seda nii lihtsalt maha ei pese paraku.