Tere Janika . Olen kauges nooruses isegi läbi teinud depreka perioodid . Langenud ka väga sügavalegi .

Hiljem kui see kõik minevikuks muutus -hakkasin mõtlema selle põhjustelegi tagantjärele .

Lühidalt arvasin et see on vaid "heaolu haigus "....mida vaesemates maades ei esinegi - sest vaesed on ellujäämisega sedavõrd seotud et mazekaks aegagi üle ei jää .

See kui "üle söömise haiguski " - teeb laisaks ,lodevaks , apaatsekski jne . (samuti vaid rikaste haigus...vaestel puudub raha selleks ) .

Parim ravi (minu kogemustest) on ....tegeleda spordiga - käia jooksmas ja jalutamaski - teha kergemaidki füüsilisi harjutusi kergemate raskustega ...süüa võimalikult vähe ja vaid vajadusel tundes nälga . Sellega taastub energia kehas ja taastub tegevustahe .

Vastumürgiks positiivsele arengule mazekast vabanemiseks on eelkõige tegevusetus ! See võib täiesti normaalsegi "lolliks ja hulluks ajada " . Järjepidev tegevusetus ja kodus istumine lõpebki mazekaga .(olen selle omal nahal läbiteinud - tean millest räägin) .

Sain minagi rohtusid - kuni mõistsin et ainus ravim on - tahe olla tegevuses millegagi ....mitte istuda tegevusetult midagi tegemata eellkõige füüsilist (jalutamine / jooksmine , mitte lonkimine ) .

sama on üle sööjatelgi - mitte ükski ravim ei aita - kui ise ennast aidata ei soovitagi .

Sain mina lahti mazekast - saad Sinaqi (Janika) sellest lahti ..kui vaid ISE ennast aidata tahad .

maailmas on loodusõnnetused - maavärinad - üleujutused - tornaadod ,tsunaamid - maalihked jne mis teevad hetkega paljaks inimesed kõigest mida eluaeg on saavutatud (kodud ja maine vara) ...

mida Sina Janika oled kaotanud võrreldes nendega ?

On haiguseid mis teevad invaliidiks - või annavad veel elada lühiksest aega ...
mida teeksid siis kui sellised haigused sind haaranud on ?

oska hinnata et oled terve !
oled heas töökohas (töökoht mida paljudel tänapäeval enam polegi)
oska nautida seda mis sul on ...kuni seegi sult ära kõik võetakse ( on juba hilja tagantgärgi tark olla )

Jäid Jaanika mind kummitama kui mu oma kauge minevikki .Meenus veel et Parimaks rohuks oli ...näha kusagil kaunist silma rõõmu ...isegi kui see jäigi kaugeks ja tundmatukski .
Olin enesestki halval arvamusel - hiljem aga see muutus ...minust sai hoopis paljude "silma rõõm " !

Mine kusagile kus näed Inimesi ! Peagi leiad midagi silmale vaatamiseks ja nautimiseks .

Absursena tunduv lugu miljonärist kelle poeg tahtis pidevalt end tappa (milles leidub ka oma tõeteragi)

Miljonär pöördus kallima arsti poole palvega aidata oma poega (maksku mis maksab)....
Arst amputeeris poja jala .....
poeg saigi tagasi ..elutahte ???????

väga ebainimlik -kuid õpetlik

mida halvemas olukorras oleme - seda intensiivsemalt selle vastu võitema
mida paremas olukorras oleme - seda vähem me hinnata seda oskame ....

kuld reegel (kõigile) :

paljud meist ei oska hinnata seda mis meil on ( pere , kodu , elukaaslane , sõbrad , töökoht ,auto , huvialadki jne ) - vaid siis saame aru nende väärtusest ..kui olme neist midagi kaotanud ....

loll õpib oma kogemustest -
tark õpib teiste kogemustest

Seekord olen väga tubli olnud, töökoormust endale jõukohaseks reguleerinud, annan endale piisavalt puhkust. Üleeile käisin veekeskuses ujumas-mõnulemas. Ka maja taga asuvast järvest hüppan aeg-ajalt läbi. Külm-külm, aga peale seda on keha nii mõnusalt endorfiine täis ja see on võrratu tunne. Raviskeemi järgin, nii nagu arst ette näinud on. Nädalavahetusel käisin sõpradega väljas.
Poputan end aeg-ajalt kosmeetiku juures, juuksuriski sai käidud üle väga-väga pika aja. Kõik on justkui OK, aga ikka hiilib see deprekas külje alla. Mingi nädal aega olen tundnud, et hakkab taaskord keerulisemaks minema. See lihtsalt tuleb. Ma ei oska seletada. Selgitada on väga raske. See on sama hea, kui kõnelda inimesele seksist, kes kunagi seksinud pole. Võimatu on seda tunnet edasi anda...
Aga see ei tähenda, et ma alla annan. Püüan end ikka tegevuses hoida ja edasi toimetada. Ma ei taha jälle haiglasse kukkuda. Lähedastest on kahju, nad on väga lootusrikkad mu tervenemise osas. Ema usub, et nüüd olen täiesti terve. Mis pole ka mingi imeasi, sest ma tõepoolest tulin haiglast välja väga heas konditsioonis ning see kestis umbes kaks kuud. Sõbranna ütles, et vana mina olen tagasi...lõpuks ometi. Kaks aastat olen maadelnud raske depressiooniga ja tahaks sellest jamast juba lõplikult lahti saada.

Tubli oled ja jätka samas vaimus.