Depressioon on ravimatu haigus, vähemalt minu puhul. Istusin pool aastat hullaris, seal prooviti kõikvõimalikke raviskeeme. Pisut nagu kergem hakkas, kuid üsna pea olin alguses tagasi. Nulliring. Kuna öösiti magada ei saa, siis hädast aitavad välja sõbrad alkohol ja Xanax. Ja niimoodi ma manustan seda mürki iga jumala päev, sest muidu olla on talumatu. Võtan küll ka arsti poolt määratud ravimeid, kuid pole vist mõtet. Ma pole haige tegelikult, mis kuradi depressioon? Lihtsalt olen loll, saamatu, debiilik, madala enesehinnanguga. Selle vastu ei aita ükski arstirohi. Kahjuks. Aitab vaid surm. Tahe on suur, julgusest jääb veel vajaka. Aga küll see ka tuleb.
Ma ei suuda seda oma lähedastega jagada, nad ei mõistaks mind nagunii. Mõtle positiivselt jms hakkaks tulema. Ajutiselt elan ema juures, varsti aga kolin uude üürikasse ja siis on lihtsam lõpliku lahenduseni liikuda.
Ma ei oska end kuidagi aidata ka, arstiabi on järgi proovitud. Ise olen ka end sundinud ontlik olema, mingi aja funktsioneerin nagu normaalne inimene, siis aga laskub mu peale masendus nagu mingi tume vari ja olengi taas enesehävituse teel.
Tagasisidet ei oota, pole ju midagi teha.

Kas millalgi juhtus miski sündmus, peale mida depressiooni langesid või on see kogu elu probleemiks olnud? Kui tavameditsiin ei aita, võid katsetada alternatiivseid meetodeid, või joogat, mediteerimist, D-vitamiini, mis pidavat ka sellisel puhul hästi mõjuma. Proovides pole ju kaotada midagi.

D-vitamiini võtan mõnuga, kuna vereproov näitas, et see on täidsa nullis. Olen proovinud ka mediteerida, lõdvestusharjutusi, mida hullaris õpetati. Ei tule välja mul, saamatu inimene igas mõttes.
Millest deprekas alguse sai, seda ümber jutustades saaks internett otsa. Mingit suurt traumat õnneks läbi elama pole siiski pidanud, seda enam teeb tuska enda nõrkus. Kasvõi siitsamast foorumist võib lugeda, mis kannatusi inimesed läbi elama on pidanud. Minu elu on selle kõige kõrval lill, ometi olen ikka omadega täidsa pekkis.

kuule Janika, sa kirjutad juba nagu mina. mul väga sarnased probleemid, aint et alko jätsin ära. olin peaagu, et surmasuus juba, siis hakkas hirm. tablakaid söön juba väga kaua samuti. ilma ei saa!

Olles ise samuti jännis depressiooniga, siis lugeda depresioonis naise/neiu juttu, on räme turn on ikka, mis tuju kohe märgatavalt tõstab.
Muidu tunneb nagu oleks kõik naissoost tegelased hüperaktiivsed superinimesed, kel elus läheb kõik ülihästi, kelle kõrval mina olen üks tühi koht.

Vahest tänaval näeb ka mõnda armsat õnnetusehunnikut, siis ka kohe kiindub, aga kuna enesehinnang on negatiivne, siis tutvust ma kunagi sobitama ei lähe.

Mul aitab leilisaun depressiooni vastu. Lõõgastab nii hästi, et pärast seda magan nagu lapsuke. Ühe või kaks õlut libistan ka ära sealjuures.

depressioon on pigem laiskus kui haigus, kui ikka ei viitsi ja ei taha midagi teha, siis on hea öelda mul on depressioon. Lisaks lõikavad sellest rahalist kasu nii arstid kui farmaatsiafirmad.

Eelmisele ütlen vaid üht: loodan väga, et ei sina ise ega keegi su lähedastest ei jää kunagi tõelisse depressiooni. See on kurnav haigus ning juba depressioonis inimene ise süüdistab ennast sageli laiskuses. Seda teevad tihti ka tema kõige lähedasemad. Mõistmatust kohtab palju, seetõttu ei soovita teemaalgatajal siia rohkem kirjutada, sest suure tõenäosusega muutub enesetunne sellest veel kehvemaks.

Ei, ei. Laiskus see ei ole. Pigem on pikka aega oldud mingis häirivas olukorras ja ei ole jätkunud julgust, otsustavust või oskust seda olukorda lahendada.
Kõrvaltvaatajale võib vahel laiskusena paista küll.
Pealegi see kurnab inimese ära ja tõenäoliselt ta energiapuuduse all kannatab ka.
Kui olukord on seotud konkreetse inimesega, võib vabalt vamp seljas istuda.

Mitmelt poolt laguneva tervisega kuhtunud inimvare jääb järele inimesest, kes on pikka aega depressiooni küüsis olnud. N-ö energiavampidest ei oska suurt midagi arvata, aga välistada ei saa nendegi olemasolu.

Pikka aega häiriv olukord, mis see veel on? Pikka aega on pidanud tööl käima ja enam ei viitsi?
Energiapuudus, millest see saab küll tulla kui midagi ei tee?

Kurvastav mõistmatus ja ignorantsus sinu poolt, aga pole tahtmist sinuga vaielda.

OK, selge märk viitsimatusest ja ükskõiksusest.
Ütlen ühte, ära jää kurvalt nurka istuma vaid tegutse aktiivselt, sest ainult nii saab edasi liikuda.
Tabletid ja arstid ei aita, nemad soovivad vaid teenida teiste hädadelt, seega, mida kauem saavad patsienti "lüpsta" seda kasulikum neile.

kas muidu sporti oled ka katsetanud?

Jah, olen küll. Tegin terve 2012. aasta ohtralt sporti, lõhkusin end ikka korralikult. Aitas maandada küll, aga jah, tunnistan ausalt, et olengi loll ja laisk inimene. Vahetasin spordi alksi ja Xanaxi vastu välja.
Peale tööd võtan mingi joogi, nt pool liitrit ginni, lösutan teleka ees, üritan eemale peletada mõtteid oma saamatusest, mandumisest, iseloomu nõrkusest ning loodan, et olen peagi piisavalt julge, et juhe seinast välja tõmmata. Sest ma lihtsalt ei jaksa rohkem, ei viitsi rohkem (võite mind julgelt laiskvorstiks tembeldada, see ei aita mind kuidagi, kurja aga ka ei tee). Õhtu lõpetan 1 või 2 mg Xanaxiga ja vajun tuttu üsna eduliselt. Hommikuti olen muidugi uimane ja tööl väheproduktiivne. Eks varsti saan ilmselt ka hundipassi ja siis ongi kõik.

Eneseületus aitab tuju parandada. Selles mõttes on õigus neil, kes laiskuses süüdistavad. Sa lihtsalt ei viitsi elada.
Alkohol teatavasti tekitabki depressiooni.

Enesetapmine ei ole lahendus, sest pärast surma kestavad probleemid edasi.

See, et pärast surma probleemid edasi kestavad, on täielikult usu küsimus, mitte fakt. Mina näiteks olen peaaegu kindel, et pärast surma ei ole enam mingeid probleeme ega üldse mitte midagi. Aga endale ise lõppu teha ei maksa vaatamata sellele, sest olgugi et elus võib tulla ette mitmesuguseid raskusi, on edasi elamine ühtlasi ainus võimalus kogeda kõike huvitavat ja meeldivat, mis veel ees võib oodata.

Aeg on käes, aeg on minna. Panin paika kuupäeva, lükates seda edasi, lootes, et ehk siiski suudan end kokku võtta, minetada selle lolluse-laiskuse-küündimatuse. Ilus unistus, mis pole määratud täituma. Tahaks olla mitte nii üksi sellel teel, mul on ju sõpru-sugulasi-tuttavaid, kes ulataks kohe abikäe. Nii mõnigi neist teab, et olen tahtnud minna igaviku teed. Veel täna ütles üks eks-töökaaslane, vaata, et enekat ei tee...
Koogutasin kaasa, ise aga teades südames - mu aeg on tulnud, juba ülehomme. Loomulikult ma kardan, värisen kui haavaleht, aga mida muud on mul teha - vegeteerida?

Siia võib nüüd tulla kindlasti palju elupäästjaid kokku...
Vb olen minagi selline...
Ma tean mitmeid tuttavaid-lähedasi inimesi, kes suitsiidi sooritanud või lihtsalt nullseisus inimesed. Vegeteerides (ja sa pole kindlasti parandamatu vegeteerija kogu kirjelduse järgi) on sul vähemalt võimalik jalad alla saada ühel hetkel; ma arvan ka et surres hakkab kõik otsast pihta - olgu see siis usu vms nägemus.
Lõpp-kokkuvõttes on see sinu valik. Sinu elu - sinu valik - sinu valikud põhjustavad kannatusi (rõõme) sulle aga ka sinuga seotutele. Ütlen ausalt - mina poleks pooltki nii lootusrikas oma probleemide lahendamise suhtes kui mul poleks imearmast õde ja tema kahte toredat last... ja hetkel mul ei tuleks mõttessegi loobuda elust sest ma lõhuks sellega nii palju oma lähedaste elus.. Ehk on sinulgi midagi sellist?
Olles ise psühholoogi haridusega, kuid mitte töötades sel alal, ei pane ma üldse imeks, et inimesed lihtsalt ei jõua. Lihtne on loobuda, raske on on olla hea ja tark. Nii ka minul... kuigi nagu ka sinul tundub, et kõik on justkui ok, ometi on väga raske lihtsalt elada.
Ja psühhiaatrid ja psühholoogid ei suuda sageli suurt teha, vaja on inimlikku kohalolu. Imehead sõpra. Ei aita üksi ei Xanax, hingamisharjutused, enese süüdistamine vs lubamine enesel olla milline iganes (sest meist keegi pole täiuslik), D-vitamiin... Aga mis siis aitab? Ma arvan, et lahendused on olemas, aga mitte kerged. Enesetapp ei ole lahendus. Ja kui jäi tunduma, et minul on lahendus siis tegelikult pole. Aga hea sõber võin proovida olla kui soovid suhelda!

Ma ei oska oma hädasid hästi klassifitseeridagi, on see nüüd depressioon või mitte. Ilmselt siiski on ja viimasel ajal on see paremaks läinud igatahes. Minu jaoks oli üheks võtmetähtsusega asjaks see, kui hakkasin oma mõtete jõudu tähele panema.
Mõtted on need, mis loovad tuju ja tuju on jälle see, mis loovad mõtteid. Rusuvas tujus tekivad rusuvad mõtted ja need omakorda süvendavad rusuvat tuju. Sellest ringist on raske välja pääseda ja eriti juhul, kui seda ringi tähelegi ei pane. Ennast teisi mõtteid mõtlema panna on keeruline ja kuidas muuta soovi järgi enda tuju? Ilmselt seda ei saagi.
See aga ei tähenda, et endal midagi ära teha poleks võimalik. Esimese sammuna saab teadvustada, et see ring eksisteerib ja töötab sisuliselt autopiloodi peal. Mõtlen endamisi oma läbikukkumiste peale, tunnen ennast läbikukkununa ja ühel hetkel hakkangi ennast objektiivselt läbikukkunuks pidama. Sinna pole siis nagu midagi tehagi, sest see läbikukkumine on tõde.
Minu jaoks oli oluline muutus see, kui hakkasin nägema autopiloodil liikuvat masinavärki, mis seda läbikukkumist mulle pidevalt pähe määris. See pakkus vähemalt võimaluse hakata ise midagi ära tegema oma olukorra vastu. Kuigi edusammud on visad tulema, ja see protsess võtab aega.
See, et ma ise midagi teha suudan, on aga mõningast kinnitust saanud. Ma ei tea, kas teistel ka sellist halba kommet on olnud, aga vahel kui mõni töökaaslane viha teeb, jääb see pahameel mulle kauaks pähe ennast ketrama ja ketrama. Algselt võis see pahameel olla õigustatud, aga ühel hetkel hakkab see justkui oma elu elama. Mõnikord halvematel päevadel võis see üpris väsitav olla lõpuks. Kujutan ette, et see kuulus anonüümsete kommentaatorite fenomen võib olla millestki sarnasest. Oldi kellegi peale ehk põhjusega pahased, aga see viha lülitus ühel hetkel autopiloodile ja algne põhjus kadus silmist. Siis jääb järgi vaid pahameel, aga ei teagi miks. Keegi teeb siis kusagil kirjavea ja kommentaator väljendab oma arvamust kirjutaja mõttetu olemuse suunas.
Seda pahameele autopilooti oskan ma nüüd suhteliselt hästi tuvastada ja sellele vastu astuda. Mitte et mul sellega varem suuri probleeme oleks olnud, aga minu jaoks on see väike võit suuremas lahingus. Oskus näha ennast kõrvalt niipalju, et tuvastada endas suunavaid mõtteid. Seejärel saan ma endale öelda: "Lõpeta!". See töötab. Mitte hetkeliselt, aga kui ennast oma (sund)mõttest distantserida, siis hakkab see hääbuma. See omakorda võtab maha emotsionaalset survet ning siis ei ole ma enam selle mõtte poolt seotud. Ma olen sellest vaba.
Kuigi jah, nagu juba öeldud, siis pole see minu väike võit mulle kunagi suuremaid probleeme põhjustanud. Kellegi peale ma pikemalt viha pole kandunud ega seda niisama endas hoidnud. Mul on pigem alaväärsuskompleks olnud ja sellega kaasnev usaldamatus jne. Mõnes mõttes ka lootusetus ja ma pole osanud näha võimalusi oma elus. Võimalused, mida oma olen näinud, on pigem fantaasiamaailma kuulunud ja neid, mis olid olemas, neid ma ei näinud. Kas ma saan tulevikus paremini hakkama? Tahaksin proovida :)
Kuid enne seda pean ma hakkama saama oma probleemsete mõttemallidega. See pole lühike ega lihtne tee, aga lootust mul praegu on. Väikesi edusamme olen teinud ning mul on tunne, et suudan ennast vähehaaval vabastada oma ahistavatest piiridest.

Loodan, et eelnev siin teemas kohatu ei tundunud. Minu väike mõttekild ei ole küll iseenesest kellegi probleemile lahenduseks, aga ehk sobitub see kuidagi sellesse, mis võiks aidata. Kui vaid oskaksin, siis ütleksin paremaid sõnu ja annaksin lihtsamat nõu :)

Janika,
ka mina vaatan oma laual tabletihunnikut, kuid ootan veel.
Saame kokku ja lihtsalt räägime.
Täna on pühapäev, homme esmaspäev.
Mina leian aega nii täna järelejäänud päeval kui homme pärast 19.00.
Kirjutame siin ja lepime aja ja koha kokku.

Ootan.

Ma sõin oma hunniku sisse juba ja olin jalgupidi jõkke roninud, aga mendid said mu enne kätte. Ööpäeva vedelesin intensiivis ja edasi komandeeriti mind hullarisse. Nyyd ma istun siin, elukass on peal. Ära minna ei saa, tahtest olenematu ravi on määratud kohtu poolt.

Janika, ütle et sul on sõber, kellega soovid kohtuda, tulen sind vaatama.
Järgmine kord annan oma kontakti, anna mulle tagasisidet.
Koos saab jagada.
Ka mina vajan abi, saad ka mind aidata.
Kohtume.

Ma asun Tartus. Jäta oma kontakt, kui tahad suhelda.

Libistan vaikselt õlli ja igavusest kiikasin üle pika aja Delfi naisteka imelisse foorumisse. Ja mis ma näen - olen oma aprillikriisis siin hoolea sõna võtnud. Kuupäev oli paigas, plaan tehtud ja teostus peaaegu perfektne - alks, tabalakad ja siis ujuma. Kuna ilmake oli tollal külm, siis allajahtumine polnud kaugel. Aga kuradi mendid positsioneerisid mu nii-nii nutikat nutitelefoni ja saadi õigel ajal jaole. Fuck. Päevakese vedelesin intensiivis (muide Edgar oli ka siis Tartus, tema oli 3. astme, mina 2. astme intensiivis). Peagi kärutati mind aga Rajale ja loomulikult sain TOR-i peale, vedelesin mingi 8 nädalat hullaris. Raviti, alguses manustati hulgi igasuguseid veidra nimetusega medikamente ja aeg-ajalt tuli möliseda psühholoogiga. Ei no täidsa normull tädi oli, aga mingi aeg sai mu jutt otsa, kõnelesin kõigest, mis hingel oli. Aga mis see avitab. Ma ei saa oma madalast enesehinnangust ja vähesest eneseusust ju mingi mambo-jamboga üle. Ma vaatan igal hommikul peeglisse ja jälestan seda kodanikku, kes sealt vastu vaatab. Mind pole armastatud ja ma ei oska ka end armastada. Olen katki, mõttetu abordijäänus, kes poleks üldse pidanud sündimagi. Mul on kehvad geenid ja seda ei paranda ükski hingetohter.
Kuna ma paranemise märke ei näidanud, arvas arst, et mulle tuleks särtsu anda (EKR). No tore, kuna mul toona oli täiesti poogen, siis saingi oma 10 pauku kirja. Esmaspäev, kolmapäev, reede. Siis jälle esmaspäev, kolmapäev, reede jne...kümme korda.
Ja oh imet, aitas. Minust sai jälle inimene. Väga lahe. Lõpuks avanesid haigla uksed ja ma olin vaba minema, kuhu hing iganes igatses.
Naasesin tööle. Aga no mis sa teed, mul jooksis üsna kiirelt jälle juhe kokku. Ja juuli lõpus olin tagasi Rajal. Enne seda vedelesin kaks ööd EMOs, kuna arvasin, et võtan kõik oma ravimid n.ö tagant järele. Oh, dear...maoloputus. Jeesus Kristus, see oli õudukas. Varasemalt olin alati täiesti teadvusetuna maha kukkunud ja sent surmale võlgu, seekord aga...lolli peaga hellasin sõbrantsile ja ajasin seosetut möga suust välja, see raalis muidugi kohe välja, mis teema on ja saatis mendid/kiirabi mulle järele. Ou jee, tagasi hullaris. Aga ma olin seekord kavalam, ütlesin, et jah, ma hirmsasti tahan end ravida ja olen nõus vabatahtlikult hospitali jääma. See tähendas, et sain vabakäigu. Noh, tore...vabakäik lõppes sellega, et sõitsin oma uue auto täiesti sodiks ja kiirabi vedas mu tagasi Rajale. 9 pikka nädalat. Ma tegin ühe korra ka põgenemiskatse, aga mingid ülitublid välejalgsed meespatsiendid jooksid mulle järele ja blokkisid mul tee ära. Fck. Jälle kinni. Lõppes asi jälle EKR-ga. 10 korda. Puhas klassika ja minust sai jälle inimene. 1. oktoobril lasti mind välja. Enesetunne oli imeline. Siiamaani oli ja on, ma loodan. Aga kuradi väsimus hiilib taaskord ligi, unetus kimbutab. Tahtejõuetus. Ma viilin täiega töölt. Koju jõudes ei viitsi riideidki vahetada, peale viskan vaid üsna näruse väljanägemisega hommikumantli. Kimun rõdul suistu, kõrvale libistan pilkut. Aga seekord...ma ei kuku auku. Seda ei juhtu. Ma ei jaksa seda kadalippu jälle läbi teha. Tra, see ei ole lihtne.
Homme hakkan jälle inimeseks (ütlen nii juba nädal aega).
Olgu neetud see depressioon!

Mis töökoht see selline on mis võimaldab käia tööl nagu jumal juhatab?

Sellele autorile on tõesti ravi vaja!

Kas nüüd on unistus täitunud?

Mul on tööandjaga väga vedanud. Ta ei viska omasid üle parda, olen seal töötanud üle 12 aasta. Viimased kaks aastat maadlen depressiooniga, vahest olen edukas, vahest on jälle tagasilangusi. Tööl olen käinud juba tükk aega ja püüan olla efektiivne ja panustada võimalikult palju. Teen lisaülesandeid ja see meeldib mulle, et mind ikka veel usaldatakse. Ma olen ju alati olnud tubli ja kohusetundlik töömesilane. Aga kui augu äärel olen, siis...
Ma lubasin bossile, et kui järgmine tagasilangus tuleb, võtan end töölt lahti. Endal on lihtsalt piinlik.
Tegelikult on tunne, et olen täielik saast. Nii tunnevad vist enamuses raske depressiooni diagnoosiga inimesed.
Aga elama peab, töötama peab, koju jäädes...siis olen hukule määratud.
Loodan väga, et järgmine aasta tuleb helgem.