Sa oled kaugel, elad oma elu, kuid mina tunnen Sinust sõnulseletamatut puudust. Aastad on läinud, mõndagi juhtunud, kui puudu on sõber, kellega jagada rõõmu ja muret. Kas pole aeg sirutada käed üksteise poole ja teha nii rahu oma südametes?
Aeg libiseb kui liiv sõrmede vahelt, elu on üürike ja habras kui ämblikuvõrk, kahju, ääretult kahju on seda tühja raisata, selle asemel, et pakkuda üksteisele tuge, mõistmist, tundidepikkusi südamest südamesse jutuajamisi, mis hinge kosutavad ja jõudu annavad.
Ka minul ja Sinul on taskus vaid üheotsapilet ja kui on sellega perroonile astutud, ei ole enam tagasiteed ega vigade paranduse võimalust.
Sulle, kes Sa kaugel, tervitusi minult toob valge hiir...