Tunnen tahtmist alla anda,
kõik endas maha kanda..
Liiga väärtusetu kõigile olen,
ehk ongi parem, kui mind pole..
Saatuse hooleks liiga palju olen andnud,
sellega ainult koormavat risti olen kandnud..
Lootusetus ja üksindus piinab mu hinge,
ei usu, et miski maandaks mu pinge..
Olen kaotanud kõik, mis mul oli,
armsamate surm ja neetud needus tuli..
Isegi need üksikud, kes alles jäänud,
minust juba peaaegu ära pöördunud..
Mu eluisu on hoidnud räbalad säästud,
iga kord olen ise need uuesti üles ehitanud,
iga neetud kord, kui teised selle maha löönud..
Oskab keegi ehk öelda, miks kõik nii on läinud,
just seda piinarikast radapidi käinud..
Ehk olengi mõeldud vaid piinamiseks,
tühjaks imetud elutu kest on minust saamas..
Liiga raske on olla 24 / 7 hiilgamiseks,
mu süda ja hing on kurbusest räämas..
Ma pole midagi erilist, olen kõigest inimene..
Samamoodi soovin olla rõõmus ja tunda õnne..
Olen kõigest lihast ja luust,
mitte rauast või puust..
Ma ei oota, et keegi mõistaks, ma ei vaja haletsust..
See mida sügaval sisimas tunnen, on kahetsus..
Kahetsen oma vigu, mida parandada ei saa..
Kahetsen, et pole olnud kohal, pole aidata on saand..
Kahetsen, et olen selline olnud,
kuid mul pole kedagi olnud..
Ei ole olnud mul kedagi, kes suunaks mind..
Kedagi, kes seletaks, miks nii tunnen end..
Kedagi kes oleks mulle olemas, kui vajan..
Kedagi kes oleks lihtsalt olemas õigel ajal..
Kedagi, kes ütleks :,,ära seda tee ! "
Kedagi, kes lohutaks, kui nutan üksi teel..
Olen ise teiste koormat kandnud,
et kergendad nende niigi rasket elu..
Olen korduvalt alla peaaegu vandund,
ma ei tunne mingit erilist rõõmu elu-ilust..
Olen nagu rahvast täis rist-teel,
Pole aimugi, kuhu minema peaks..
Ma ei tea, kus kohas on miski ''see'',
mis aitab tegemata- ja tehtud tegusi muuta heaks..