Saatmata kirjad
Ma jätsin sind täna maha.
tikker 17. veebruar 2017, kl 20.19 |
kuku pikali tõesti 17. veebruar 2017, kl 21.00 |
kuu sa kägu kulda lindu 17. veebruar 2017, kl 21.28 |
Kuu paneb elu särama 17. veebruar 2017, kl 21.45 |
eelmisele 17. september 2017, kl 22.26 |
Ole vait 17. september 2017, kl 22.51 |
Kas häbi ei ole endal 17. september 2017, kl 22.56 |
eelmisele 17. september 2017, kl 23.02 |
Tõde 17. september 2017, kl 23.22 |
Tead, Seewaldis ei räägita ka nii haiget juttu kui sina siin? Mina pole kunagi sulle kuulunud ega elanud, veel vähem ebameeldivas sõpruses olnud. Seega pole mind võimalik maha jätta. Sulle on ainult jäänud mälestus kättesaamatust armastusest. Sa rikud viimasegi hea valla nime ära? Seega vaata enne endasse ja ära tee teistele häbi oma käitumisega!
Teemaalgataja 15. veebruar 2018, kl 22.51 |
Kuna täna on nö aastapäev, ehk siis täpselt aasta tagasi sai see postitus siia pandud, siis mõtlesin kiigata uuesti.
Tuleb tunnistada, et kui sa loobud millegist, millegist kallist selle nimel, et tuleks muutus ja sa küsid taevastelt jõududelt midagi siis vastu, siis elgub, et antakse. Küll teatud "kaasavaraga", aga siiski. Kas sa siis seda antut ka kasutad või ei, on juba teine teema.
Aasta tagasi ma jätsin kalli inimese maha. Aga tuleb tunnistada, et ega südamest sa teda ikka välja ei viska, eriti kui tegu väga erilise inimesega. Ja pole vahet, kuhu elu või saatus selle inimese viib või kelle juurde ta jääb või läheb, sinu südames on tema joaks väike kambrike alati alles. Võibolla see muutub, kui mu ellu tuleb uus inimene, ei tea. Raske muidugi loota, et midagi nii erakordset enam tuleb, aga noh... elu on imelik. Teinekord ikka väga-väga imelik. Nii imelik, et sööd pea kõiki oma põhimõtteid, mis puutuvad naistesse, kuna .... see on lihtsalt TEMA. Ja tema nimel milleks iganes. Ma imestan siiani ja arvatavalt jäängi imestama. See oli imeline ühelt poolt ja põrgu teiselt poolt. Aga põles see asi eredalt. Aitäh talle selle eest. Ma hoolitsen su eest edasi ja ei lase sinuga midagi juhtuda. Sellised lood siis.
Tuleb tunnistada, et kui sa loobud millegist, millegist kallist selle nimel, et tuleks muutus ja sa küsid taevastelt jõududelt midagi siis vastu, siis elgub, et antakse. Küll teatud "kaasavaraga", aga siiski. Kas sa siis seda antut ka kasutad või ei, on juba teine teema.
Aasta tagasi ma jätsin kalli inimese maha. Aga tuleb tunnistada, et ega südamest sa teda ikka välja ei viska, eriti kui tegu väga erilise inimesega. Ja pole vahet, kuhu elu või saatus selle inimese viib või kelle juurde ta jääb või läheb, sinu südames on tema joaks väike kambrike alati alles. Võibolla see muutub, kui mu ellu tuleb uus inimene, ei tea. Raske muidugi loota, et midagi nii erakordset enam tuleb, aga noh... elu on imelik. Teinekord ikka väga-väga imelik. Nii imelik, et sööd pea kõiki oma põhimõtteid, mis puutuvad naistesse, kuna .... see on lihtsalt TEMA. Ja tema nimel milleks iganes. Ma imestan siiani ja arvatavalt jäängi imestama. See oli imeline ühelt poolt ja põrgu teiselt poolt. Aga põles see asi eredalt. Aitäh talle selle eest. Ma hoolitsen su eest edasi ja ei lase sinuga midagi juhtuda. Sellised lood siis.
Teemaalgataja 15. veebruar 2018, kl 22.54 |
Suletud uks 16. veebruar 2018, kl 19.04 |
Aeg toob ja aeg viib sinuni õige tee....Olgu selleks tema või keegi teine....Pole vaja imestada, et sinule saadeti midagi erilist ja ootad seda uuesti? 8 aastat sai hiljuti aga sina ikka värskelt armunud....See on väga ilus ja väärib meenutamist ka aastaid hiljem, nii lähedalt kui kaugelt!
teemaalgataja 18. veebruar 2018, kl 21.24 |
teemaalgataja 19. veebruar 2018, kl 17.33 |
22:45 19. veebruar 2018, kl 21.52 |
Pistrik 20. veebruar 2018, kl 18.06 |
user_363602 27. märts 2024, kl 23.01 | Registreerus: 9 kuud tagasi Postitusi: 6 |
user_363602 27. märts 2024, kl 23.13 | Registreerus: 9 kuud tagasi Postitusi: 6 |
See on tegelikult huvitav, kuidas elu saadab ette inimese ja samas võtab inimese. Moel või teisel. Või siis on vanajumalal pikk paan, kui poliitiliselt väljenduda. Elu on üks ja ainuke. Ja on sinu valik, kas sa tuksud selle mugavalt kuiva vi...ga lõpuni või elad kirkalt ja öösiti karjudes. Sest need naised, kes öösiti ei karju, karjuvad päeval. Ahjaa, raha... Raha pole kunagi kedagi öösel karjuma pannud. Aga eks see ole valikute küsimus. Teemaalgatajast saan ma väga hästi aru. Isegi liiga hästi....:) Ka mina oleks võinud teda panna karjuma sügava vanaduseni, aga ta loobus. No mis seal ikka. Karjub siis keegi teine. Kuigi osa mu südamest jääb alatiseks teda taga nutma. Ja ega ma ei teagi, kas saan temast lõplikult üle.
user_363602 28. märts 2024, kl 01.34 | Registreerus: 9 kuud tagasi Postitusi: 6 |
Lisa postitus