Kuna täna on nö aastapäev, ehk siis täpselt aasta tagasi sai see postitus siia pandud, siis mõtlesin kiigata uuesti.
Tuleb tunnistada, et kui sa loobud millegist, millegist kallist selle nimel, et tuleks muutus ja sa küsid taevastelt jõududelt midagi siis vastu, siis elgub, et antakse. Küll teatud "kaasavaraga", aga siiski. Kas sa siis seda antut ka kasutad või ei, on juba teine teema.
Aasta tagasi ma jätsin kalli inimese maha. Aga tuleb tunnistada, et ega südamest sa teda ikka välja ei viska, eriti kui tegu väga erilise inimesega. Ja pole vahet, kuhu elu või saatus selle inimese viib või kelle juurde ta jääb või läheb, sinu südames on tema joaks väike kambrike alati alles. Võibolla see muutub, kui mu ellu tuleb uus inimene, ei tea. Raske muidugi loota, et midagi nii erakordset enam tuleb, aga noh... elu on imelik. Teinekord ikka väga-väga imelik. Nii imelik, et sööd pea kõiki oma põhimõtteid, mis puutuvad naistesse, kuna .... see on lihtsalt TEMA. Ja tema nimel milleks iganes. Ma imestan siiani ja arvatavalt jäängi imestama. See oli imeline ühelt poolt ja põrgu teiselt poolt. Aga põles see asi eredalt. Aitäh talle selle eest. Ma hoolitsen su eest edasi ja ei lase sinuga midagi juhtuda. Sellised lood siis.