Ma tean, et olid minusse armunud kooliajal. Mina sinusse ka. Sa olid vaikne, ebakindel ja arg, kuid kogusid julguse kokku ja võtsid mu lõpuks ikka tantsima. Sõbrapäeval sain ma sinult alati kaardi. Ma mäletan neid sinu nähtamatuid žeste, mis kõnelesid rohkem kui tuhat sõna. Ma tean, et sinust käis pettumuse jõnks läbi kui kuulsid, et ma abiellusin. Meist ei saanud kunagi paari, sest sa jäid oma ebakindluses eemale. Ega mina parematki osanud teha. Käisin teistega.
Vahepeal on aastad möödunud, mil vilksamisi oleme teineteist virtuaalselt näinud. Mingil hetkel on tunne sõbralik ja soe, järgmisel hetkel tarduv ja tõrjuv. Me oleme sinuga sarnased, aga samal ajal täiesti erinevad. Ma ei talu seda. Pealegi on mul juba teine elu. Ma ei taha lõhkuda oma elu. Need vanad sisse sööbinud tunded on nii välja kannatamatud, et ma pean vajalikuks pigem põgeneda. Seepärast olen valinud eemaldumise. Et sa ei kuuleks ega teaks minu kohta midagi. Aga ma tean, et sinu silmad on igal pool, kus olen mina. Sest olen ise samasugune nagu sina. Kõige rohkem käib mulle närvidele, et kunagi pole meie vahel reaalselt midagi olnudki, aga samas on koguaeg meie vahel midagi liiga palju, mis elab oma elu. Päris kohutav.