Tahaksin ühel päeval sinuga kokku põrgata. Lihtsalt korraks. Tahaksin küsida, et kuidas sul läheb, millega oled tegelenud ja kes sinust saanud on? Tahaksin näha kelleks oled kasvanud, on sul kõik hästi? Tahaksin sinuga ära leppida, et siis minna sõbralikult lahku. Tahaksin saada kindlustunde järgmiseks korraks kui sind kogemata näen, et siis saaksin sulle öelda tere või sõbralikult lehvitada. Hetkel ma seda teha ei saa, sest mul pole olnud võimalust sinuga ära leppida. Sa oled mu ellu jätnud jälje, ära muretse ma ei heida sulle seda ette. Hoopis tänan, et olid need aastad minuga, see aeg oli seda väärt. Ma saan hakkama ja olen enda eluga rahul aga see üks soov on jäänud, et sind korraks näha. Ei suuda seda ise teha, et sinuga ühendust võtta, sest tunnen, et see pole õige, nii ma ootan ja loodan, et saatus viib meie teed omamoodi kokku. Mul ei ole kiiret, see päev ei pea olema täna, homme, kuu aga soovin, et see päev tuleks kui saaksin sinuga ära leppida. Ei ole mingit tagamõtet, lihtsalt sooviksin ühte hetke veel sinuga, et värskendada mälestusi sinust kui sinuga koos olin. Minu ajus oled sa ikkagi veel alles noore tüdrukuna kuigi möödas on 17-18a. Tahaksin, et teaksin kes sa oled täna päriselt. Aitäh

Kui sa soovid siis ka proovid. Ma ei jookse meestele järgi, no pole vajadust ju. Anna oma tähelepanu oma naisele ja siis on kōik hästi. Kui soovid suhelda ja sôbrasuhteid siis tead kuhu ja kellele helistada, kui ei soovi ja ei helista siis polegi ju vaja. Ma olen naine, mitte mingi isane ja jahimees.

Miks minul oleks vaja sinuga kohtuda? Mina olen iseendale tähtis ju, mida sina vōid mulle pakkuda?

.... faktid ei sobi, muidu kena kiri....

https://m.youtube.com/watch?v=rNBX8-IPPho

No tere jah ja palun. Olen ikka väike tüdruk siiani ja naeran ja hullan jne. Muutunud on vaid see, et ma pole enam naiivne ja heausklik. Aitäh.

Sinu kirjas on liiga vähe Infot. Mul on hea meel siiski et sinul on elus kōik hästi..... ilusat elu..... ōnne.....ja kōikke head. Ole ōnnelik sellega.....mis sul on.

Nägin sind täna unes, miks? Ma ei tea, peale ärkamist terve päeva ketras ja ketras, et miks? Ei saa sinu pärast oma nooruspõlve muinasjutulisest armastusest üle. Sa olid minu muinasjutt. Ma tean, öeldakse, et oli tore aga mine eluga edasi. Olengi eluga edasi läinud, mitte kui midagi ei ole viga aga miks ma sind nüüd unes nägin? Sinu käes on üks salavõti mis suudab mu praeguse elu lammutada ja selle üle on mul hirm. Umbes gripp mis inimese mõneks ajaks haigeks teeb. Miks sa küll teed nii? Juba toona sa lammutasid mu müüre, niimoodi mida keegi teine ei ole kunagi suutnud teha. Pisarateni välja. Mis on retsept ravimiseks?
Unenäos ma istusin oma perega ühes ruumis, seal oli laud, toolid. Seinad olid tühjad, täiesti sisutühi ruum. Üksmoment tundsin selja tagant mingit lainetust või magnetvälja. Tundsin, et midagi on teistmoodi. Ma justkui tundsin, et tahaksid koputada minu õlale aga jõudsin ennast ennem ringi keerata. Ja seal sa olid. Tardusin, korraks analüüsisin mis toimub, vaatasin sind. Oled ikka päriselt sina, kuidas sa siia said? Olid noor ja ilus, tumedad pikad juuksed, vahvlilokkidega tehtud soend. Peenikese äärega prillid, stiilsed loomuliult. Jäi mulje, et oled maailma targem inimene. Enesekindel ja tead kelle käes on ohjad. Olid sama noor, grammigi ei olnud vanemaks läinud, nagu sulle ei kehtiks looduse poolt kehtestatud reeglid, et vananeme kõik. Sul oli kaasas laps. Imelik on veel see, et ma ei teagi kas sul ongi lapsi? Aga seal sa olidki oma tütrega, piisavalt väike, et süles hoida aga rääkis juttu. Istusid laua teise otsa toolile, mina istusin ka. Siis tõusin püsti, mainisin midagi, et taas kohtumise puhul teeme ühe kalli. See oli pikk ja sügav kallistus, hoidsid oma kätega nii tugevalt ümber mu kaela, sain vaevu hingata. Meenutas kohe meie esimest päeva kallistust. Istusin uuesti lauda ja vaikus. Suur pinge aga vaikus, nägin oma abikaasa silmades kurbust, justkui see oleks ühe teekonna lõpp ja uue algus. Nii vastik. Sinu ja minu laps hakkasid omavahel itsitama ja juttu ajama. Siis unenägu lõppes ja mul oli päev otsa halb tunne. Tundsin, et olen petnud oma abikaasat. Väga halb tunne on peal, siiski ma kaalun aegajalt mõtet, et tahaksin sind näha. Miks me kokku ei trehva, eesti on liiga suur? Või saatus kaitseb sind minu eest?

Tahaksin praegu, et minu elu oleks hetkeks kui avatud raamat. Tahaks, et kõik teaks minu saladusi ja mõtteid mida mõtlen. Tahan ennast paljastada, et minu mõttemaailm on sassis ja ma ei saa iseendaga hakkama. Tahan rääkida aga kellele? Ma ei julge avalikult tunnistada, et minus on midagi valesti. Mul on tunne, et mul on liiga palju vaba aega, ometi olen õhtuti väsinud, sest teha on palju. Iga sekund kui tekib vaba aeg, siis mõtlen oma elule. Mis läks hästi, mis jäi tegemata, valesti tehtud teod. Õpetage mulle kuidas muuta ennast nii, et ma oleksin avatud raamat. Lugege kõik ja arvustage miks ma ei oska tunda ennast õnnelikuna, kuigi põhjust nagu oleks kuhjaga. Igasugused huvitavad projektid, hetked, lõbustused tõmbavad korra mõtted eemale küll aga nii ei jaksa koguaeg. Tahan niisama ka olla õnnelik, mitte midagi tehes. Ma ei tea mida ma pean tegema, kuhu kirjutada, kellega rääkida...

Lugesin kunagi Jungi sulest midagi siia ehk sobilikku. Ta püstitas küllaltki kategoorilises kõnepruugis teesi, et kui inimese sees on midagi, mis pole jagatud ühegi teise inimesega, siis see on mürk, mida me talume, aga vaid mingi piirini. Nii ma seda vähemalt mäletan, mitte täpset sõnastust. Teraapia fundamentaalne funktsioon niipidi vaadates on aidata inimestel näha ning jagada saladust.

Sellest teadlik olles ma kunagi helistasin oma vanale sõbrale. Siis oli selline akuutsem valu, mõned aastad tagasi, aga jube hästi töötas rääkimine. Eks asi peab selles punktis ka olema, kus saab enam-vähem selgelt rääkida, kus on võimalik mõtted sõnadesse panna. Jube palju oleneb sellest, kui oskaja kuulaja teiene inimene on, kas ta tekitab tunde, et tahab mõista ja tõeliselt aidata. Kui selliseid hobi-hingearste on kusagilt leida, siis neist võib olla palju abi. Igast terapeutidest võib ka abi olla,

Hei kirjadest oskan ma niipalju välja lugeda, et DMN (default mode network) liigne aktiivsus paistab ilmne. DMN on nö. vaikevõrgustik ajus, mis aktiveerub, kui täidesaatev võrgustik ei domineeri. Vaikevõrgustik on seostatud enesele viitava mõttetegevusega, ning selle ebanormaalne funktsioon käib kaasas paljude (ehk isegi enamike) vaimsete probleemidega.

Probleem ei tundu jube suur veel, kui elu muus osas on elu rahuldav. Tithi arvatakse, et vaimsed probleemid tulevad kusagilt jube sügavalt, (milles on ka tõetera) aga eelkõige mõjutab ikka vahetu keskkond. Antud juhul paistab situatsioon olevat selline, et vahetu keskkond pole halb, aga jõustab saladust, sest rääkida sellest ei saa oma lähedastega. Aga nii hakkavad lähedased kaugemaks muutuma.

Olen hakanud arvama, et armastuse kaudu käib inimese identiteedi määramine, mõned psühhoanalüüsi kohta loetud tekstid on seda arvamust kinnistanud. Identiteedi probleeme on tänapäeval palju, kõikvõimalikes vormides. Hei puhul paistab, et tema vahetu keskkond ei võimalda ühe osa tema identiteedi avaldumist, sest kui ta räägiks naisele kõik auslt ära, siis teeks see haiget, võib-olla lõhuks senise vahetu keskkonna hoopis ära.

Minu puhul näiteks kaasa tundus imestust, et kuidas mul nii palju energiat oli peale viimast nädalavahetust. Arvatavasti sain natukene oma identiteeti avada siin kirjutades, see tundus vabastavana. Ise aga nö. toore jõuga ennast analüüsida on suur ülesanne. Ennast oma saapapaelu pidi soost välja tõsta on raske, asi ei jää isegi jõu puudumise taha pidama. Sotsiaalsete olenditena ankurdame me oma identiteeti ikkagi mingite teiste inimeste kaudu. Ainus asi, mida ma tõesti tean aitavat, on ikkagi seesama enda avamine kellelgi, natukenegi ventiili avada. Kunagist müsteeriumit ei lahenda, aga annab hingamisruumi pikemalt kui 'projektid'.

Huvitavad mõtted! Kus on üldse need keskkonnad kuhu saaks vabalt kirjutada? Kus on need kirjasõprade keskkonnad teineteiste leidmiseks? Mitte, et ma just hetkel ise neist väga puudust tunneks aga küsimus jääb õhku. Vanasti oli nii lihtsam, nüüd ei viitsi keegi inimese sügavasse hinge süveneda. Kõik käib välgunoole kiirusega. Sisemine ilu kujuneb välimise info põhjal.
Aga ega ma saakski rääkida mida sülg suhu tooks. Kõike mida ma ütleks, võidakse kasutada minu vastu. Ma ei taha istuda kohtupingis, see ei ole seda väärt. Ma ei ole kurjategija, kaugeltki mitte. Teen kõike nii nagu vaja, et kõigil oleks hea, sest nii on õige. Ma investeerin oma aega ja valikuid nii, et sellest on päriselt kasu. Olen realist, otsused on kaalutletud. Mõni plaan on aastaid peas küpsenud, et teeks nii ja mõtles korraks ainult ise enda peale. Aga ma ei leia mitte ühtegi argumenti, positiivset põhjust, et mida see teeb head. Just kaalutletult otsuste najal on elu jõudud sinna kuhu ta jõudnud on. Iga lauset mida kirjutan pean kolm korda üle lugema. Iga neljanda lause pean ära kustutama, sest öeldud saab liiga palju.
Ma tegelikult vahest igatsen sisemist tunned mis tekib siis kui oled põhja langenud ja sealt on vaja ainult ülespoole liikuda. Tunnet, et nüüd läheb paremaks, et nüüd säde lõi särama ja enam pidama ei saa. Olgu pealegi, oma sõnadega peab siiski olema ette vaatlik, kas ma ikka selleks oleksin valmis? Vaevalt ja ei taha põhja langeda. See mind muudkui vaevab ja vaevab. Ketrab päevast päeva ja kuust kuusse. Miks on elu vahest nii põnevalt raske? Tean, tean, see on järjekordne hala, mul ei ole häda midagi aga ikkagi. Mõnikord mu mõtted matavad mind sügavikku, nii, et ma ei saa isegi hingata.