NII...MUL ON KOHE RASKE MÕTTEID KOGUDA...MA OLEN SIND JA MÄLESTUSI SINUST NII KORRALIKULT ALLA SURUNUD,ET MUL EI TULE SINUST KOHE MIDAGI MEELDE.
olen lausa su välimuse ära unustanud.
see on õudne .need imeilusad lokkis juuksed, siidised ja see kelmi naeratus. suured käed ja see kuidas sa mängisid mu näppudega. õrnutsemine ja silitused,kaelale puhumine ja suudlemine.oeh ja seks.....appi ,kui ammu see kõik oli. ja miks üldse oli?

praegu oleme vist mõlemad surunud end mingisse raami. ma ei tea,kui raamis sina oled ,aga mina küll. jah ma valisin kohusetunde. mul on nüüd see, millega olen rahul ise ja mu lähedased . ainult hing nutab...ja iga päevaga aina vaiksemalt.

miks? ma ei tea. ma olen jõuga end ümber kujundanud ja edukalt. ma ei tea, mida oled endaga teinud sina, ma pole sind näinud. see-eest käid mind unedes vaatamas. kas igatsusest?

meievaheline side nõrgeneb väga vaevaliselt. nagu surija oled sa visa mind lahti laskma. olen sulle viimane elupiisake?

või üldse kumb meist kummale hädavajalik oli? mina sulle või sina mulle?

mu tunded on täiesti arusaamatud. mul justkui polegi neid enam. kuidas saabki kildudeks hingega inimene enam midagi tunda? mineviku varjud lohisevad mul igal sammul järgi koos rahulolematusega oma elu üle. minu elu,mille olen tükkhaaval teistele jaganud. ja sina olid ainus kild mu elus,mis oli tõeliselt isekas ja tõesti minu enda soov. soov olla sinuga,igatseda sind ja armastada sind.

midagi jah meie vahel oli. ja samas oli meie vahel nii palju kõrvalisi asju koguaeg segamas. komplekse,nii et me iseennast ja teineteist ei näinud. sellest vist suur segadus mu sees.

tegelikult ma ei saa siiani aru,miks ma sind näha tahan. vist selleks,et sulle silma vaadata,kas olen sust üle saanud.
et saaksin endas kindel olla, et edasi minna. samas võin vabalt avastada,et meie vahel pole midagi läbi . arvatavasti ma valin kindlalt teised ja mitte sinu. sa ei kaalu ülesse kõike muud,mis mulle tähtis on. oledki nagu tähe pealt. kättesaamatu armastus. ometi oli see minu elus vist ainus vastastikune armastus?

ja ma ei tea,kas ma kunagi suudan veel niimoodi armuda ja armastada. niimoodi põleda. kuidas sa seda minuga tegid?
ma tunnen sellest puudust.

kui see on mulle siis tea et tunnen sama, ma ei tea mis tunne sind näha oleks, aga ma ju tahan seda, sinuta on hing tühi, valid selle muu...no vali siis kuid miks see kõik nii pidi minema, ma ei tea kas see üldse sina oledki.

ma arvan, et see ei ole sulle...kui sa just lesbi pole

kas lesbid ei olegi inimesed?

või mulle või kellelegi kolmandale....mis vahet seal on?kurb on hoopis see,kui paljusid meie seast selline olukord ja hingeseisund puudutab-järelikult oleme(olnud) ise samas olukorras.ja järelikult kui palju on meis(ja meie ümber) katkisi hingi,kes ilmselt kunagi rahu ei saa.....MIKS?

nii üle mõistuse kaua ei ole kuulnud su häält. ja igatsen nii su puudutusi...
sellest tuleb nüüd minu teine kiri.

nüüd ma siis nutan tagantjärele valust ja kurbusest.
minu jaoks oli kerge ,et sa omale kellegi leidsid,sain sind siis vihata. aga isegi see ei õnnestunud mul hästi.
praegu mõtlen ja mõtlen,et mis see oli mida ma nii hullunult taga ajasin? see tunne mida sa minus tekitasid?

kui sa tuppa astusid järsku oli ka minul soe. enam polnud maailm külm ja kõle koht,kus ma vaid eksikombel sattunud olen. järsku tundsin ma end elus olevat, nagu teised inimesed. ma elasin sinu varjust ja sinu puudutustest rohkem, kui kunagi üldse.

kuidas on võimalik seista inimese kõrval ja tunda et maailm keerleb koos meiega? nii võib tunda ennast küll ainult üks kord elus. see ongi kõige kurvem. olen vägisi otsinud ja korraldanud oma elu aga hinge korralda ei saa.

kas ma nutan taga sind või tunnet mis minus tekkis,kui sa minuga olid, ma ei oska isegi sellele vastata.

sa suudlesid ,nagu ei keegi teine. kuidas on võimalik suudeldes sattuda ajatusse keerisesse ja kogu su elu keerleb ümber ainsa hetke...suudlusehetke ümber?

seda keerist mäletan siiani. terve keha mäletab sind. kuidas saab armastuses iseend kaotada? muutuda olematuks armastusemeres? hõljuda ja tunda ainult olemasolevat hetke?

iga silitus nagu hingepuudutus. kuidas said su käed minu keha puudutades ,minu hinge elektrisädemeid saata? minu jaoks siiani müstika. see et joovastus ja nauding koosoldud hetkest kestab kauem,kui seksist saadud rahulolu?

ma mõtlen,et see ei olnud normaalne...

mäletan kuidas pehmes küünlavalguses sind vaatasin,kui sina suitsu tegid ja mina sind silitada püüdsin. mis kindlasti lõppes sellega,et sa kihistades eemale tõmbusid. kardad sa praegu ka kohutavalt kõdi? mul on tunne,et kui me oleksime kokku saanud praegu,ei mõtleks ma hetkegi,mida oma eluga peale hakata. ma ei jätaks sind enam maha.
olen poolikuna vingerdanud edukalt läbi elu. aga teiste jaoks edukalt. ma ju jooksen verest tühjaks. mu hing on tühi ja aina tühjemaks jääb.
kuda kurat küll keegi veel mind tahab? see on ju muumia järelejäänud inimesest. aga paistab,et sea ei märgata. see näitab ainult ,kui tühjad nad ise seest on.

homme kirjutan jälle. kuni olen kurbusest tühi.

miks tundub see kiri nii paljus...
Ühel sarnasel hetkel muutusin ma pisikeseks ja selleks ka jäin, kuigi on vaja taas suureks saada. Kõige kummalisem, et mu sees miski enam ei taha suur olla.Sellisena on aga raske selles elus hakkama saada. Ega ma saagi.
Kuidagi kergem veidi, kui tead, et pole ainuke. Kirjuta veel. Ehk tühjeneme kurbusest.

ma loodan et ma olen nüüd valmis sinuga hüvasti jätma.
sinust kirjutatud luuletuse on mul alles ja ma vahel loen neid.

mõtlen sinna juurde,et huvitav,kuidas oleks võinud meie elu
minna? oleksime me armastanud teinteist või aina tülitsenud ja
solvanud,kuni armastus tapetud? tapetud on õige sõna. inimesed
tapavad oma tundeid. peaasi et ei peaks neid avaldama või
näitama. olla teineteise ees alasti on kergem,kui end vaimselt alasti kiskuda. tegelikult me juba hakkasime üksteisele vähem
valetama. oma tunnete kohta.
aga selleks hetkeks olime üksteisele liiga palju haiget
teinud. enam ei suutnud valulävi sellega toime tulla.

mälestused seksist jäävad mulle vist elu lõpuni järgi
lohisema. ma tean,et see ei ole teiste suhtes aus. sa vist naudiksid seda,kui teada saaksid. sinu sõnad...ma saan sul alati tagasi.....kui sul ka keegi teine on...mu süda ütleb....

mis ime sul selle südamega oli? niimoodi ei väljenda end keegi
minu tuttavatest. süda ütles ja ma tulin su juurde, ma teadsin,et sa oled kodus.süda ütles,sa ootad...

kuigi ma tahaks ei tule mulle praegu midagi kohe meelde lähedusest.
need mälestused olen kõige hoolikamalt tapnud. kuidas see mul õnnestus, ei tea ma isegi. mäletan vaid ,et kõik mis toimus oli iga hetk ja minut, nii kuradima õieti. nagu keegi oleks otse südamesse järjest tulistanud. joobumus oli nii suur,et purju polnud vaja end juua. olin niigi oimetu,su käte vahel. kas ma veel kunagu saan seda tunnet? hoitud käte vahel ja armastades ja olles armastatud?

nii nagu sina minuga mängisid . see oli vahel juba julmuse
piiril. mind niiviisi üles kruttida ja ise seda nautida. sa nagu oleks proovinud,kui kõrgele lendu ma tõusen. aga kukkumine oli
seda valusam,siis kui sind polnud.
ma mäletan,kuidas ma öösiti sind ootasin. igatsus hinges ja süda
valutas,et sa nii üle mõistuse kaua....ma pole sind näinud ja muudkui käi ja korja killukesi,kus sa oled ja mida sa teed?

nagu varastaks elu. mida mul tegelikult on õigus elada nagu igal
teisel inimesel. minul justkui poleks olnud seda õigust.

teised inimesed on võimas relv. lihtsam oleks olnud vist ainult
keskajal. oled @!#$ ja nõid ja põled tuleriidal põrgusse. kuigi põlemine pole just kergem. kumb on suurem valu,kas hingepiin või füüsiline valu?

eelarvamused vahel ei olegi nii rumalad. me ju ei suutnud oma
suhet hoida? mis kurat,meil polnudki õiget suhet, vaid valetamine ja varjamine. varga kombel hiilimine.
ma tunnen kuidas minu kurbusest on saamas viha. ela ise ja lase
teistel elada. nii kuradi õige lause ,aga kas mina ise nii oskan
käituda?
ma ju praegu ei lase sul eluga edasi minna. ma tean seda. me võime üksteisest joobuda ja joobuma panna oli vastastikune. ma ei tea,mismoodi, aga ma oskasin ka sinus seda joobumust tekitada,mis minus endas oli. see justkui kandus üle sulle.

oli ka teisi,kes mind seepärast taga ajasid. aga nendele ma seda
ei kinkinud. ma ei hakanud teesklema. aga kuidagi nad tundsid seda ja kadedalt luurasid me ümber.

kas armastust saab kadestada? võib olla saab ,aga milleks hakata
kõrvalt halba soovima. tigedusest,et keegi on õnnelik?

mul on veel nii palju tundeid sees,mis välja kipuvad. tundub see
pole viimane kiri sulle.

-

loen ja imestan... kõik mu mõtted ja tunded on siin kirjas, tunnen sama moodi,olen segaduses, tahaks veel viimast korda nendesse silmadesse vaadata ja hüvasti jätta lõplikult või sõpradeksgi jääda, aga ei tea kas oleks õige ise kokkusaamist paluda, kardan et sellest keeldutakse... ja siis edasi elada kildudeks kistud südamega. Muidugi kui ei proovi siis ei saagi teada.

loen Sind, nii kurb ja loen ka luuletusi, mis tallele jäetud ja on nii, nii kurb..

Oh, jah.
selle asja nimi on suhtesõltuvus ja oma igatsuste ülekandmine armastatule.
Tegelik igatsus on aga igal inimesel ISEENDA järele.
Kui kõik see, mida sa tundsid selle mehe vastu tekkiks sinus suvalise eluvormi vastu. Saad aru, kui sa suudaksid elu ennast nii suure vaimustuse ja andumusega näha, siis alles oleksid jõudnud kohale.
Ma ikka loen ja imestan, et kui kiindunud on inimesed kujutelma, et keegi suudab neis tekitada õnnetunnet (ja kui kiindunud mõttesse, et nad ise seda ei suuda) :((

ja kuidas armastatakse kättesaamatut, tahtmata jõuda kohale.

Kõik see mida sa taga igatsed ON SINUS. Mitte temas.

...varem või hiljem tuleb meil ikka vaadata otsa tõsiasjale, et tuleb ise olla.

Kusjuures ikka igasuguseid pöidlakruvivõtteid kasutab elu selleks. ....et panna meid armastama iseend ja teisi. ...võrdselt kõiki.

väga, väga väsinud illusioonidest.

anna pani 10nesse..need kirjad on 10 aastat vanad. tegelikult ei olnud suhtel muud takistust,kui julgus olla mina ise. ebaküpsus tekitab sellist seisundit. aga ebaküps võib inimene olla ka teistel põhjustel-näiteks minul oli selleks ülikarmid vanemad,kes vaimselt ja rahaliselt mind retsisid. et kui ma ei tee,nagu nende arvates õige on,siis astu püksta ja meie armastuseta maailma. olles ise selle maialma minu jaoks väga hirmuäratavaks maalinud. 10 aastat on kulunud ,et saaksin end tasakaalu. kakelnud vanematega ja jõdnud enesetapu ääreni. kõik ikka selleks ,et vanemad mind armastaksid sellisena nagu ma olen. paneb mõtlema?

veel üks tähtis asi...ma pole enam kohanud sellist suhet ega tunnet.seepärat need kirjad üles panin.ma pole enam kedagi nii armastanud.ja uskuge mind ma olen otsinud...maa alt ja maa pealt..eestist ja välismaalt. isegi kui suhe tundub olema või ongi hukule määratud on õigem see läbi elada. mitte tunded endas tappa,sest ainus mida te tapate- on iseenda ja võime midagi tunda.

minu viimane kiri,ma loodan.

mu hing on täissülitatud mu enda poolt.
otsides ja püüdes asendada sind, olen ma teinud roppusi iseenda vastu. ma olen püüdnud sind ja armastust asendada. ma olen igasuguseid teadmisi otsinud ja leidnud. jaa ,ma oskan oma jalgu õige nurga all harki ajada, et kehale rahuldust saada. ja samas pole mul midagi võrrelda tundega,kui olin koos sinuga. selline kunstlik asendamine jätab sisse vaid h.ooratunde. tunneteta seks ongi h.ooratöö.
meestele võib see mingi aeg meeldida aga lõpuks tunnevad nemadki mingit tühjust. aga nad asendavad selle kärmelt p.erverrsustega.

mõeldes ,et üles piitsutades oma väärastunud kirge, nad tunnevad sama rahuldust ja õndsust,mis armastades.

seepärast ongi mul eriti raske sind unustada. seks ja armastus koos. seda on väga harva. ikka kisub lõpuks asi rutiiniks või milleksi ebaloomulikuks.

kuidas on võimalik, et meil jätkus seda tunnet nii pikaks ajaks? vist seepärast, et me ei saanud piisavalt koos olla ja jagasime neid olemasolevaid raasukesi nagu nälginud. neile on ka leivapuru pidusöök. liialdamine vist tapabki armastuse?

orgasm on lihtne nauding,mis korraks tuleb ja läheb. armastus on pidev hingeseisund. siin pole midagi võrrelda.

mäletan, kuidas sind kohates maailm muutus pooleteisemeetriseks valgussõõriks, kus keskpunktiks olime meie kaks. ülejäänu oli pime pool ja me ei näinud midagi peale teineteise. õnnetunne ujus koos meiega kaasa igale poole, kuhu vaid läksime. milline tunne ja õndsus teineteisest.

ma mõtlen, et kuidas küll mind ihaldajad ei märka, et ma olen katki. ma olen nagu katkenud juhe,mis on pinge all. rebisin katki armastusesideme ja nad tajuvad ,et minust voolab armastus koos eluga välja . lohiseb mööda maad kaasa kõikjale,kuhu lähen ja nad jooksevad mulle järgi ja püüavad mu porisse voolavat armastust kätte saada. sest endal neil napib seda või pole enam sedagi? huvitav mismoodi on nemad armastuse endas tapnud. või on seda teinud nendega keegi teine?

kirjutades sulle neid kirju tunnen ma , kuidas ma jälle elan. elan ja olen olemas. nagu ärkaks halvast unenäost .kas tõesti iseendale tunnete lubamine ja läbielamine toob mu elule tagasi?

võib olla ma kunagi panen selle isegi oma luuletustesse. või kirjutan kirjade põhjal ühe viletsa , aga ehtsate tunnetega raamatu?
käies mööda linna märkan ma igal sammul endasarnaseid. ja nad vaatavad järsku ilma põhjuseta mulle otsa. nad justkui ootaks mult midagi. ka nemad on õnnetud ja tunnevad minus enda tunded ära?
kui imeilus tunne on olla elus. jälle elus.

nii kurb, Mõistan sind ülihästi... kuigi olen mees

ikka veel elus ?