Saatmata kirjad
A.- le
| murelik 23. märts 2013, kl 22.43 |
Sa oled mulle kõik, mu elu mõte. Usun, et Sa aimad, et oled mulle väga tähtis, kuid ma ei saa Sulle seda tunnistada, sest Sul on teine. Ma tean, et armastad teda. Kuid mu süda murdub kui Sa jälle tema juurde lähed. Pole mõtet seda Sulle öelda, sest siis võin kaotada Su sootuks.
Ma olen su nimel valmis kõigeks. Ma läheks Su eest läbi tulest ja veest. Seistes Su kõrval tahaksin hoida Sul käest, sind kõvasti kallistada, ja mitte kunagi enam lahti lasta, kuid ma ei saa ega tohi seda teha. Tunnen end Sinuga koos olles nii hästi, nii rahulikult. Kõik probleemid, olgu nad siis nii suured kui tahes, näivad sel hetkel tühistena. Ma jätaksin kogu oma praeguse elu, et olla koos Sinuga. Olen alati valmis Sind hoidma, aitama ja kaitsma. Ma muretsen Su pärast, et Sul kõik ikka hästi oleks.
Vahel tahaksin karjuda, hüüda, paluda jumalat, et Sa mõistaksid kui kallis Sa minu jaoks oled.
Mu mõistus ütleb, et sellest ei tule ju midagi. Ma surun endas kogu aeg maha tundeid Sinu vastu. Ma kartsin Sind esimest korda nähes, et juhtub see, et armun Sinusse. Aga ma näen Sind iga päev ja südant ei sunni. Ma olen Sinusse armunud....Lootusetult...
Sa seisad mu kõrval, aga ometi nii kaugel.
Vahetevahel tunnen, et ma lihtsalt enam ei jõua... Lööks käega... Annaks alla...
Mida pean ma tegema, et Sa mõistaksid üht: A - MA ARMASTAN SIND KOGU SÜDAMEST!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Mida ma pean tegema? Ma ei saa ega taha Sind vältida. Ma ei saa ega taha Sind unustada. Ma ei saa ega taha Sind lakata armastamast.
Andke nõu, mida ma peaksin tegema???
ps - kellel on õelaid kommentaare, sis võib see need omale rahumeeli sisse istuda- I dont give a fuck!
Ma olen su nimel valmis kõigeks. Ma läheks Su eest läbi tulest ja veest. Seistes Su kõrval tahaksin hoida Sul käest, sind kõvasti kallistada, ja mitte kunagi enam lahti lasta, kuid ma ei saa ega tohi seda teha. Tunnen end Sinuga koos olles nii hästi, nii rahulikult. Kõik probleemid, olgu nad siis nii suured kui tahes, näivad sel hetkel tühistena. Ma jätaksin kogu oma praeguse elu, et olla koos Sinuga. Olen alati valmis Sind hoidma, aitama ja kaitsma. Ma muretsen Su pärast, et Sul kõik ikka hästi oleks.
Vahel tahaksin karjuda, hüüda, paluda jumalat, et Sa mõistaksid kui kallis Sa minu jaoks oled.
Mu mõistus ütleb, et sellest ei tule ju midagi. Ma surun endas kogu aeg maha tundeid Sinu vastu. Ma kartsin Sind esimest korda nähes, et juhtub see, et armun Sinusse. Aga ma näen Sind iga päev ja südant ei sunni. Ma olen Sinusse armunud....Lootusetult...
Sa seisad mu kõrval, aga ometi nii kaugel.
Vahetevahel tunnen, et ma lihtsalt enam ei jõua... Lööks käega... Annaks alla...
Mida pean ma tegema, et Sa mõistaksid üht: A - MA ARMASTAN SIND KOGU SÜDAMEST!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Mida ma pean tegema? Ma ei saa ega taha Sind vältida. Ma ei saa ega taha Sind unustada. Ma ei saa ega taha Sind lakata armastamast.
Andke nõu, mida ma peaksin tegema???
ps - kellel on õelaid kommentaare, sis võib see need omale rahumeeli sisse istuda- I dont give a fuck!
| ei saa aru 23. märts 2013, kl 22.54 |
| noniimoodi 23. märts 2013, kl 23.19 |
| A 27. märts 2013, kl 10.39 |
| Kallis, kas Sa tead 27. märts 2013, kl 15.06 |
| murelik 17. juuni 2013, kl 22.45 |
Ütlen niipalju, et asjaolude tõttu tuleb meil palju aega koos veeta ja see on kõik. Ülejäänud ei puutu asjasse.
Ma tean, et kõige suurem lollus on armuda kellesegi, kes armastab kedagi teist. Ei pea vist mitu korda pakkuma, kes lõpuks haiget saab. Sest nagu ütleb seadus - kolmas peab lahkuma.
Aga... elus juhtub imesid. Ehk loodan ma, et meiega juhtub see ime. Et midagi muutub ja me saame olla koos. Kahekesi. Püüan pidevalt kinnitada endale, et sellest ei tule ju midagi. Aga sügaval südames ma loodan ikka vastupidist.
Olgem ausad, vaevalt suudaks ma talle pakkuda sellist elu nagu tal on ja nagu ta vääriks. Aga oleksin valmis proovima, tegema kõik endast olenevalt, et ta oleks õnnelik.
Tean, et neid sõnu peaksin ütlema talle, mitte siin netifoorumis. Aga ma pole selleks veel valmis. Kas kunagi olen, enne kui hilja? Ei tea. Tean, et ta armastab teda, milleks riskida kõige ära rikkumisega? Lihtsalt tahaksin olla lõpuks õnnelik, kuid tõenäliselt sellest saab järjekordne õnnetu lõpuga lugu...
Ma tean, et kõige suurem lollus on armuda kellesegi, kes armastab kedagi teist. Ei pea vist mitu korda pakkuma, kes lõpuks haiget saab. Sest nagu ütleb seadus - kolmas peab lahkuma.
Aga... elus juhtub imesid. Ehk loodan ma, et meiega juhtub see ime. Et midagi muutub ja me saame olla koos. Kahekesi. Püüan pidevalt kinnitada endale, et sellest ei tule ju midagi. Aga sügaval südames ma loodan ikka vastupidist.
Olgem ausad, vaevalt suudaks ma talle pakkuda sellist elu nagu tal on ja nagu ta vääriks. Aga oleksin valmis proovima, tegema kõik endast olenevalt, et ta oleks õnnelik.
Tean, et neid sõnu peaksin ütlema talle, mitte siin netifoorumis. Aga ma pole selleks veel valmis. Kas kunagi olen, enne kui hilja? Ei tea. Tean, et ta armastab teda, milleks riskida kõige ära rikkumisega? Lihtsalt tahaksin olla lõpuks õnnelik, kuid tõenäliselt sellest saab järjekordne õnnetu lõpuga lugu...
| murtud 18. juuni 2013, kl 00.01 |
Ma armastan Sind. Andestan kõik Sinu vead. Jälle olen mõttes põlvili Su ees maas ja palun südames olla ja jääda minu juurde. Mida Sa minuga teed? Kuidas saab ühel inimesel minu üle selline võim ja jõud olla? Tead Sa üldse kui väga haiget teeb see tunne minu sees? Igatsus, millest ma vist iial üe ei saa. Hetkest mil kohtusime olen pooleks, mu hing on siin ja Süda Sinuga. Alati. Arvasin, et kunagi lepin teadmisega, et meil ei ole ühist tulevikku, nagu Sa juba algul ütlesid, aga ei. Hing igatseb ja loodab endiselt, et ühel päeval Sa tuled ja viid mind endaga kaasa.
| One Day 18. juuni 2013, kl 01.06 |
| murelik 18. juuni 2013, kl 10.56 |
| murelik 18. juuni 2013, kl 15.48 |
Lisa postitus