Sellest on küll juba mitu mitu kuud möödas, kuid endiselt pole kohale jõudnud reaalsus ...

Peatun iga päev merepiiril, kus viimati seisime, kus Sa ütlesid lahkuvale laevale öeldes, igakord ei tuldagi tagasi ... tookord ei saanud ma sellest aru ja nüüd ma ei teagi, kas ütlesid teadlikult seda.

Kui sa pilvelt vaatad, tea, et ma olen väga kurb, sa olid ainuke, kes teadis mis minu maailmas toimub, olid alati mu kõrval ... Ma igatsen sind, sinu naeru, sinu energilisust. Sa oli parim mu elus.

Hannes, mu sõber, puhka rahus!

Kallis, Hannes on minuga, meil on seal teispoolsuses hea ja turvaline olla. Mine sina oma eluga edasi ja ära nuta meid taga, Sa väärid paremat elu kui Sulle pakkuda suudeti.
Musimops!

Kas enesetapp?

Kahjuks jah, 3-as kord juba, kõik õnnestunult. Ainult 6 on veel järgi jäänud.

Igatsen Sind, aga tean, et sel suhtel ei ole tulevikku.

Surnud ei saa igatseda, uudishimulik ... enesetapp, kole sõna, pigem ta ei jaksanud enam, ei leidnud lahendusteks muid valikuid elule.

Pealegi see oli kiri, mida mul polnud kuhugi saata ja võikski jääda vastusteta.

Mage on lugeda neid "madalaid" kajasid.

Aga tee tema eest hingepalve ja mine süüta kirikus küünal. Mõtle tema rahule, armasta altruistlikult, siis on vähem seda egoistlikku enesehaletsust. Ära teda rakenda enda teenistusse kaitseinglina, vaid las ta puhkab ja leiab oma hingele rahu sealpool. Mõtle sellele mis on temale kasulik, mitte sellele kui suur on sinu kaotus. Püüa igatsusest vähehaaval lahti lasta ja luba tal minna. See võtab aega kindlasti, kaotus ja lein ei kao päeva pealt, aga püüa mitte liiga valusalt neid mälestusi taas ja taas ellu kutsuda. Lase vaikselt haaval kinni kasvada.