Üks luuletus jäi saatmata...

Ma ei karju,
ma ei harju,
ma ei erutu,
ma ei peruta,
ma ei tingi,
endalegi ei kingi,
ei palu armu
ega talu armu,
eks katsu arvata,
mis ma teen
sinu ja endaga!
Võtan oma südame,
inimlikult ujeda,
masinlikult tiksuva,
peidan ta põllule
suure kivi alla.
Istun ise kivile,
haaran turjale
kaks tonni südamevalu
(olen rohkemgi talunud,
ent sellest piisab).
Taevas kiiskab.
Kaen pilve ja päikest.
Ja kui kostakski äikest -
ega mina värise,
mu tunded ei kärise,
seal ma asjatult aega ei veeda...
Ära sinagi reeda
salavalu
suure kivi all.

Oi nii nunnu:))

lükikestel ridadel
luules
on oma võlu
võlu on allegooriaski


ROOS

Aasal kasvab roos,
keset lillevälja
lilled iludused koos
roos kõigist paistab välja.

Ta kõigist on ilusam
kesk lõputut ilu
ja sellest arusaam
kaunistabki elu.

Kuid mida roos ootab
kaunilt õitsedes
tuules ringi vaatab
justkui otsides.

Ta tundub õitseks justkui
kellegi tundmatu jaoks
tahab minna siit seni kui
veel ta ilu ei kaoks.

Kuid see keegi ei tule
ja roos kaunistab vaid aasa
tundub tulevik nii tume
teda keegi ei võta kaasa.

Kas korjaja on pime
et kaunist roosi ei näe
see tundub lausa ime
on ju päikseline päev.

Nii inimestelgi on olnud
et keegi tõeliselt ilus
tõdeda on tulnud-
leidmata on jäänud elus.
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

see oli nüüd küll hea, isegi väga /kui sa suudad oma tunded panna mitte lihtsalt sõnadesse, vaid ka luuleritta ja mitte ainult ritta, vaid ka ehedasse hästi äratuntavasse kiresse - see oli, jah, super/

jätan praegu tähelepanuta, meelega, selle tundepurske vallandanud põhjuse /see oli liiga teravalt selge, et sellest mõelda/

pea vastu, homme on alati parem!
/kuigi sa seda täna ei usu/


üksik hunt

Kuidas sinul see kirg juba üle ei lähe? Miks sa siis armastusest loobusid?

Sa võta ta kinni ja suudle teda, vaata mis ta teeb? Kindlasti läheb kallimal paremaks!

Kui seletada teaksin teede sihti
või troostitut ja kurba kohtumatust,
teelahkmetel mind silmaksite tihti
kord pulmarongi suunamas, kord matust.

Kuid see, kes eksinule pakub katust
ja kõhklejale täpset kaaluvihti -
kas leiab õige, hea ning pääseb patust,
saab enda kaalukeeled seatud rihti?

Nii eksirändajana tihti küsin,
kui vaibub puhuti mu ümber rüsin,
näen - iga rada lõpeb pärapõrgus.

Taas tulete ja uurite: kas sinna?
Jah, kinnitan, te võite julgelt minna -
oi inimlike eksimuste kõrgust!

ega kirg pole peavalu, mis võib üle minna. saan aru, et küsijal pole sünnipäraselt kirge kaasa antud, et selline küsimus üldse tekkis.

Siin ilmas on palju keeli...luulekeel, muusikakeel, kehakeel, rusikakeel, ....
Kõige ilusam on armastusekeel ja kõige sügavam on hingekeel.
Kõige valusam on rääkimata keel ja kõige raskemini mõistetav on.....saatmata keel.
Kõige lihtsam on inimkeel.

kõige maitsvam on vasikakeel

maa on valge Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui seletada teaksin teede sihti
> või troostitut
> ja kurba kohtumatust,
> teelahkmetel mind silmak
> site tihti
> kord pulmarongi suunamas, kord matus
> t.
>
> Kuid see, kes eksinule pakub katust
> j
> a kõhklejale täpset kaaluvihti -
> kas leiab õig
> e, hea ning pääseb patust,
> saab enda kaalukeele
> d seatud rihti?
>
> Nii eksirändajana tihti küs
> in,
> kui vaibub puhuti mu ümber rüsin,
> näen -
> iga rada lõpeb pärapõrgus.
>
> Taas tulete ja
> uurite: kas sinna?
> Jah, kinnitan, te võite julg
> elt minna -
> oi inimlike eksimuste kõrgust!
---------------------------------

kes on luuletuse autor?

Kirjuta veel sa tabamata ime, super luuletused!

Super hästi sõnadesse pandud..