Saatmata kirjad
milles asi
| nuuh 30. juuni 2018, kl 00.07 |
| -------- 30. juuni 2018, kl 06.40 |
| niisama 12. juuli 2018, kl 22.32 |
| niisama 12. juuli 2018, kl 23.10 |
Mõni ütleb: ”Ma ei suuda teistes armastust äratada.” Kuid vastamata armastuses elab alati lootus, et kord leitakse vastuarmastus.
Mõni kirjutab oma päevikusse: ”Minu andeid ei tunnustata, mu võimeid ei hinnata, mu unistusi ei peeta millekski.” Kuid temaski säilib lootus, et pärast rohkeid võitlusi kõik muutub.
Mõni käib ukselt uksele ja ütleb: ”Otsin tööd.” Ta teab, et kui tal ainult kannatust jätkub, läheb mõni neist ustest ühel päeval lahti
**
Kuid leidub ka selliseid inimesi, kes ärkavad igal hommikul raske südamega. Nemad ei otsi armastust, ei tunnustust, ei tööd.
Nad mõtlevad: ”Olen kasutu. Elan selleks, et hinges püsida, kuid mu tegevus ei huvita mitte kedagi, tõepoolest mitte kedagi.”
Väljas paistab päike, nende ümber on perekond ja nad püüavad rõõmsad välja näha, sest teiste silmis on neil olemas kõik, mida hing ihaldab. Kuid nad on veendunud, et ülejäänud saaksid ka ilma nendeta hakkama: olgu sellepärast, et nad on veel noored ja vanematel on muidki muresid, või siis sellepärast, et nad on juba vanad ja arvavad, et noori ei huvita, mis neil öelda on.
Luuletaja kirjutab mõne rea ja heidab need kõrvale, mõeldes: ”See ei huvita kedagi.”
Töömees läheb tööle ning teeb seal iga päev üht ja sedasama. Ta usub, et kui ta kunagi peaks tööta jääma, ei pane keegi tema puudumist tähelegi.
Neiu õmbleb kleidi ja paneb igasse pisiasja ääretu pingutuse, kui aga pidu kätte jõuab, arvab ta teiste pilkudest mõistvat: ei ole sa teistest ilusam ega inetum ja see kleit on üks miljoneist, mida võib selsamal hetkel näha kõikjal maailmas samasugustel pidudel – uhketes lossides või väikestes külades, kus kõik üksteist tunnevad ja teiste pidurõivaid arvustavad.
Tema kleidi kohta ei öelnud aga keegi midagi, seda ei pandudki tähele. See polnud ei ilus ega inetu, oli lihtsalt järjekordne kleit.
Kasutu.
Nooremad näevad, et maailmas on rohkesti raskusi ja unistavad nende ületamisest, kuid nende arvamus ei huvita kedagi. ”Te ei tea ju veel, milline maailm tegelikult on,” öeldakse neile. ”Kuulake vanemaid, küllap siis saab teile paremini selgeks, mida on vaja teha.
Vanemad omanadavad kogemusi, elutarkust, saavad elult raskeid õppetunde, aga kui jõuab kätte aeg õpetada, ei tunne keegi nende vastu huvi. ”Maailm on muutunud,” öeldakse neile. ”Uute tuultega on vaja kaasa minna, tuleb nooremaid kuulata.”
Kasutusetunne ei hooli vanusest ega küsi luba, see söövitab hinge, korrutades aina: ”Sina ei huvita kedagi, sa pole miskit väärt, sind pole maamuna peal tarvis.”
Paljud, kes tahavad iga hinna eest oma elule mõtet anda, pööravad usu poole, sest võitlus usu nimel näib alati õigustavat mõnda suuremat ettevõtmist, mis võiks maailma muuta. ”Me oleme Jumala tööriistad,” ütlevad nad iseendale.
Ja neist saavad pühendunud usujüngrid. Järgmiseks saavad neist usukuulutajad. Ja viimaks on nad usuhullud valmis.
Nad ei mõista, et usk on loodud selleks, et jagada saladusi ja palveid – mitte iial aga selleks, et teisi rõhuda või usku pöörata. Jumala ime ülim ilming on elu.
P.C
Mõni kirjutab oma päevikusse: ”Minu andeid ei tunnustata, mu võimeid ei hinnata, mu unistusi ei peeta millekski.” Kuid temaski säilib lootus, et pärast rohkeid võitlusi kõik muutub.
Mõni käib ukselt uksele ja ütleb: ”Otsin tööd.” Ta teab, et kui tal ainult kannatust jätkub, läheb mõni neist ustest ühel päeval lahti
**
Kuid leidub ka selliseid inimesi, kes ärkavad igal hommikul raske südamega. Nemad ei otsi armastust, ei tunnustust, ei tööd.
Nad mõtlevad: ”Olen kasutu. Elan selleks, et hinges püsida, kuid mu tegevus ei huvita mitte kedagi, tõepoolest mitte kedagi.”
Väljas paistab päike, nende ümber on perekond ja nad püüavad rõõmsad välja näha, sest teiste silmis on neil olemas kõik, mida hing ihaldab. Kuid nad on veendunud, et ülejäänud saaksid ka ilma nendeta hakkama: olgu sellepärast, et nad on veel noored ja vanematel on muidki muresid, või siis sellepärast, et nad on juba vanad ja arvavad, et noori ei huvita, mis neil öelda on.
Luuletaja kirjutab mõne rea ja heidab need kõrvale, mõeldes: ”See ei huvita kedagi.”
Töömees läheb tööle ning teeb seal iga päev üht ja sedasama. Ta usub, et kui ta kunagi peaks tööta jääma, ei pane keegi tema puudumist tähelegi.
Neiu õmbleb kleidi ja paneb igasse pisiasja ääretu pingutuse, kui aga pidu kätte jõuab, arvab ta teiste pilkudest mõistvat: ei ole sa teistest ilusam ega inetum ja see kleit on üks miljoneist, mida võib selsamal hetkel näha kõikjal maailmas samasugustel pidudel – uhketes lossides või väikestes külades, kus kõik üksteist tunnevad ja teiste pidurõivaid arvustavad.
Tema kleidi kohta ei öelnud aga keegi midagi, seda ei pandudki tähele. See polnud ei ilus ega inetu, oli lihtsalt järjekordne kleit.
Kasutu.
Nooremad näevad, et maailmas on rohkesti raskusi ja unistavad nende ületamisest, kuid nende arvamus ei huvita kedagi. ”Te ei tea ju veel, milline maailm tegelikult on,” öeldakse neile. ”Kuulake vanemaid, küllap siis saab teile paremini selgeks, mida on vaja teha.
Vanemad omanadavad kogemusi, elutarkust, saavad elult raskeid õppetunde, aga kui jõuab kätte aeg õpetada, ei tunne keegi nende vastu huvi. ”Maailm on muutunud,” öeldakse neile. ”Uute tuultega on vaja kaasa minna, tuleb nooremaid kuulata.”
Kasutusetunne ei hooli vanusest ega küsi luba, see söövitab hinge, korrutades aina: ”Sina ei huvita kedagi, sa pole miskit väärt, sind pole maamuna peal tarvis.”
Paljud, kes tahavad iga hinna eest oma elule mõtet anda, pööravad usu poole, sest võitlus usu nimel näib alati õigustavat mõnda suuremat ettevõtmist, mis võiks maailma muuta. ”Me oleme Jumala tööriistad,” ütlevad nad iseendale.
Ja neist saavad pühendunud usujüngrid. Järgmiseks saavad neist usukuulutajad. Ja viimaks on nad usuhullud valmis.
Nad ei mõista, et usk on loodud selleks, et jagada saladusi ja palveid – mitte iial aga selleks, et teisi rõhuda või usku pöörata. Jumala ime ülim ilming on elu.
P.C
Lisa postitus