Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Saatmata kirjad
armastusest
 
nii kurb 19. aprill 2007, kl 09.32
ma nüüd vaatan kui palju ma olen ennast tagasi saanud. kui palju
on minus veel seda igatsust sinu järele. mis on iseensest väga inetu minust. mul on ju nüüd perekond.

inetu ...imelik sõna .käib see välimuse või iseloomu kohta
rohkem?

sina olid väga ilus. minu meelest...ja mina tundsin end sinu
kõrval nagu konnapoeg. võib olla olin armas,aga mitte ilus.

kuidas saab nii olla,et mõni
inimene on kohe ärgates nii ilus ja armas.on see tõesti tema
sisemine ilu või lihtsalt hästigrupeerunud näojooned? või hoopiski teeb armastus inimese ilusaks...see sisemine tuli?

kui su sisemisest ilust rääkida, siis mulle tuleb kohe meelde su
nakatav elurõõm. minu meelest olid sa hingelt tõeline muretu pea
taevas tormaja ja seda sa vist tulidki mulle õpetama...oma elurõõmu.
see oli iseenesest väga köitev minu jaoks. see sinu sisemine
vabadus köitis mind. sul justkui polnud ühtegi muret. läbe elu
naeratus näol ...ja kui sulle miski huvi ei pakkunud ,sa lihtsalt
südamerahuga keerasid magama. missugune hingevabadus.
sel ajal kui mina elasin kümnete teiste inimeste elusid ja muresid läbi kohusetundest.
just see oligi see,mida sa mulle õpetama tulid. võta elu kergelt on vist sinu välja mõeldud moto.
sinul õnnestus alati jalgadele kukkuda nagu
kass. kuigi nagu ma kuulnud olen,pole sa enam nii osav. elu on oma raudse käpa ka sulle peale pannud. millest on tegelikult väga
kahju. see meenutab elurõõmsa metslooma sandistamist,et ta enam
vabadusse joosta ei saaks.

meil kõigil on oma raudne käpp,mis meid vaikselt lömastades sunnib elama elu,mida me iial muidu ei valiks. paratamatus on vist selle nimi? või hoopis argus elaga oma elu täiel rinnal. olla mina ise on suur kunst. eriti kui autoriteetsed suuremad-taregmad ja -edukamad õpetavad?

muidugi võiks mögiseda teemal,et miks elu on raske jne. aga sina
ise poleks seda iial teinud ja ei hakka praegu ka mina seda
tegema. sinu jaoks oleks alati leidunud klaasike joodavat ja paar
sõpra ja rohkem poleks sulle vaja olnudki. on see elurõõm või
arengupeetus?

tuleb meelde salatoimikute lause- tõde on kusagil olemas. väga
naljakas ,aga see sobib kuidagi siia praegu.

ma ei tea sinust praegu praktiliselt midagi. oled sa
õnnelik, mäletad sa mind? sina küsisid nii pika aja tagant mind
nähes, ka siis kui me juba lahus olime. kas sa vahest mõtled ka minu peale? see oli sulle kuidagi tähtis. muidugi mõtlesin, ma nägin iga minut ja tund teistes sind.

ma leidsin sinu naeratus ja silmi ja suud tuhandel erineval korral ja tuhandete erinevate inimeste juures.
maniakaalne kiindumus? või hoopiski tõeline armastus? miks küll inimesed esimese asjana mõtlevad halba aga mitte kõige ilusamat tunnet,mis üldse maailmas olemas on? nad on ise õnnetud ja kibestunud?

ma ei tea isegi seda,kas sa mind armastasid. võin vaid oletada,sest...jumala pärast sellest ei
rääkinud me iial. me ei julgenud sellest isegi mõelda...sina olid
isegi julgem,kui mina. mis hullemeelne häbi meil oli,et teineteisele tunnetest ei suutnud rääkida? me ju isegi ei julgenud sellest teineteise juuresolekul mõelda. see oli ikka tõeliselt haige. mis meid selliseks tegi?

kuidas saab tunda häbi ja piina ilusa tunde väljanäitamisel ja
sellest rääkimisel? ma mõtlen,et kuidas küll inimesed nii kaugele
jõuavad? mis on nad selliseks teinud?

kui ma praegu räägiks sinuga, siis ma suudleksin sind hullumiseni ja naerdes ja nuttes avaldaksin armastust mitmeid kordi.
kõikide nende kordade eest tagantjärele, mil ma sulle omasuletud olekuga liiga tegin. mis suletud olekuga...see oli täiesti ebanormaalne,milline oli minu arusaam armsamaga suhtlemisest ja armastusest.
ja kahtlustan,et mitte minu enda välja mõeldud. keegi on seda mulle hoolikalt sisse tampinud...teadagi.....

niisiiis...et sa nüüd tagantjärele aru saaksid mu kummalise
käitumise üle -korralik naine jookseb nii kuis jalad võtavad mehe
eest ära. pane tähele ainsust, mehe eest.
sest õige naine laseb endal järele joosta ainult mehel,kes on piisavalt väärikas ja heakskiidetud kandidaat paljude idiootsete arusaamade järgi,mida kohe tutvustan.
seega olles piisavalt kaua eest ära jooksnud -siiski mitte liiga kiiresti,....mees võib ära väsida.
ühesõnaga...vaatad justkui kogemata tagasi, et
tal lootus ei kaoks. ei muidugi jumala pärast ära
naerata. ilmtingimata tee ükskõikne nägu. kuigi silmi sundida ei
saa, need on hingepeegel ja kuigi sa saad kõige muuga hakkama ja
valitsed end...su silmad säravad väga ebaväärikalt ja
kohatult...

siis jaluta loomulikult mõnele kultuurse huvi teemale. ei
jumalapärast teid ei tohi tõmmata teineteise poole kirg või
seksuaalne tõmme.ikka mingi kõrgem intellektuaalne huvi...muidug on olemas ka teine äärmus...täielik seksuaalne lodevus,mis on veel hullem. ja kuskil vahepeal on armastus...miks küll seda kuldset keskteed koolis ei õpetata?


no ja kui te olete piisavalt üksteisele on väärtust tõestanud ja iseendga uhkustanud -siis tuleks hakata teineteist hindama.
kas panid tähele,et ma pole kordagi kirjutanud armastusest ja tundest? mis
sest, et see oli üldse jooksmahakkamise peapõhjus...

seega hakate te teineteist hindama nagu kaupa! kas ta sobib
mulle? kas ta teeb ta mu õnnelikuks? kas ta meeldib mu
sõpradele? kas ta äkki pole liiga pikk või liiga lühike? kas tal
pole äkki karvane selg või lampjalad?
seda mõtlete muidugi salaja...ja sinna juurde kõikvõimalikud muud hõljuvad mõtted
teemal....KAS TA ONGI SEE TÄIUSLIK, KEDA MA OTSIN? ja üldesgi
mitte ,et ....ma armastan teda...armastan koos vigadega...jah ma näen neid. AGA ma armastan ikka...eiei...ärge öelge ,et MINA pole tema jaoks sobiv! ärge öelge,et TEMA pole minu jaoks sobiv !
ma ei kuula teid. te olete endas tapnud võime armastada. minge eemale, minge emale, teil on halb komme tappa ka teistes armastus.

nii see tavaliselt on kõiketedvad targad ja suured ja üleüldse
nii vägevalt elupareminitundjad.....kerige @!#$...jah just seda ma
tahtsin teile praegu öelda.
 
ode 19. aprill 2007, kl 09.50
Lihtsalt naudi! naudi elu ja tunnet ja ära liigselt mõtle, selleg ahävitad suure enamuse siirast tundest ja kirest!!! Kunagi pole liiga hiölja (peaaaegu mitte kunagi)
 
armastus 19. aprill 2007, kl 10.02
See on minu lugu.
I miss you to.
 
ode 19. aprill 2007, kl 10.05
Armastus, ütle palun mulle, et misk ei kao igatsus isegi siis kui tunded on ammu juba kustunud ja mõistus kisub jalgu astuma hoopis teitele radadele?
 
armastus 19. aprill 2007, kl 10.38
Mida küll mõistus raevukalt..keelata püüab,
seda süda eal ei andesta..
Sest tundeinimese jaoks ei ole armastusel konkreetseid piire. Ei ole lõppu on vaid kõiksus. Ta jääb ja elab sinus aegade lõpuni.
Ja see on hea, sest nii tunned end elavana.
 
Morsk 19. aprill 2007, kl 19.23
Armas. Minu sees on ka tundeid, mis sinna jäävadki,ega kao.

Ja hukka mõistab ainult see, kes ise pole läbi teinud, kes ei mõista. :) Meie ülejäänud saame väga hästi aru ja oleme nõus. :)
 
Melissa 21. aprill 2007, kl 11.09
To nii kurb

Oled Sa õnnelik?
 
nii kurb 21. aprill 2007, kl 12.16
aitäh küsimast.ma olen osanud asedada kire ja põlemise vaikse rahuloluga praeguse elu üle.iseasi kui õnnelik ma olen.aeg ajalt igatsen jälle niimoodi põleda ja armastada.
 
Melissa 21. aprill 2007, kl 12.25
Ma küsisin, et kas oma praeguses stabiilses elus oled õnnelik? Mida Sa vajad õnneks? Kas kirg ja põlemine teekisd Sind õnnelikumaks kui praegune stabiilsus? Küsin, sest minuga on kahjuks täpselt samuti. On stabiilsus, on rahulik kulgemine, ag ama olen õnnetu, õnnetu, et kõige hea foonil ei tunne ennast elavana:( Ja siis küsingi, et kas kestev kirg ja särts ei teeks mind mõne aja pärast jällegi õnnetuks. Kuidas Sina seda asja näed?
 
nii kurb 21. aprill 2007, kl 12.47
ma ei oska sellele vastata.sisetunne ütleb ,et see kirg oleks jällegi lärtsti ämbrisse astumine...et miks või?...sellised suhted ja mehed on ideaalsed armukese pidamiseks või olemiseks. kui oled valinud pereelu,siis katsetada ei saa...liiga palju on kaotada, paari emotsiooni ja mõnekuise (!) kirelõõma eest.mis on muidugi väga ja väga erutav ja meeldiv...
ma koguaeg mõtlen eksiga kokkusaamisest,et suhe ära lõpetada...mul tunne,et just see, et me teineteisest lahkuminemata oleme.ja suud puhtaks rääkimata jäid...justkui see segab mind eluga edasi minemast..nii et minu plaan on eksiga kokku saada ja asjad sirgeks rääkida...ta siiani pole leppinud,et mul teine mees on...
mul on praegu tore mees ja pere. oma mehega on seks isegi parem aga...sellist tunnetemöllu ja põlemist pole. arvan see on lõpetamata suhe,mis mu elu segab.
 
Melissa 21. aprill 2007, kl 13.00
Tegelikult on see Sinu hinge kripeldus ja lootus, et ÄKKI... Niipea kui oled olukorraga leppinud ja ennast "tühjadest lootustest" vabastanud, saad k ailma lõpetamata edasi minna. lahtilaskmise küsimus, mis aga pole sugugi kerge tegevus, pigem oluliselt raskem kui esmapilgul tunduda võib. Kui arvad, et rääkimine ja lõpetamine aitab, siis tee seda, aga arvesta ka ootamatu süttimisega, mis teie kohtumisel tekkida võib. Kui oled kõik läbi mõelnud, saavutad eesmärgi (ainult et milline oleks sel puhul eeesmärk?);)
 
nii kurb 21. aprill 2007, kl 13.07


ANNA MU SÜDA TAGASI!
nüüd muutun ma juba kurjaks...enam ma ei eputa ja ei küta end
ülesse tundega,kuidas sa mind jahid. see oli minu selge
alaväärsuskompleks,SEST oskamata armastada iseennast,ma kompenseerisin selle sinu järelejätmatu tagaajamisega....jah see oli nii võluv ja veetlev tunne. keegi muudkui jälitab sind ja kogu aeg on pinge
õhus. ma siis justkui tundsin end armastatuna...aga need on kaks väga erinevat asja. olla armastatud või siis tagaajamine,mis on
erutav. minu poolt oli siis eest ära jooksmine...

et iga suhe on kahepoolne,siis...miks sulle meeldis niiväga minuga seda tagaajamise ja kättesaamisemängu mängida? ja siis jälle ja jälle seda otsast peale korrata. seda võin vaid aimata, mina pidasin seda mängu armastuseks. milleks pidasid seda sina, ma ei tea aga mingil määral väljendab see sinu suhteid su emaga.oli ta odav naine,kes andis lihtsalt?

või oli sul tihti viha,et ta oma lollakale mehele alati järgi andis ja end peksta lasi?

ja siis alateadlikult otsisid naise,kes on korralik ja kange ja kes ei anna kergelt alla ja keda tuleb väga visalt murda? ja sa nautisid seda murdmist. kuigi ka sina ajasid selle segamini
armastusega. arvasid et armastus ongi see,kui kedagi taga ajad ja
jõuga pingutad selleks? SINNA JUURDE VEEL KIRG JA SALAPÄRA.
armastus kui selline on lihtsalt nagu allikas..kui sa lased, siis ta voolab iseenesest sinust välja ja sinu partnerist sulle sisse ja tekibki armastusering. pidev nagu elektrivool. aga kui kuskil on takistus, siis tavaliselt hakkavad inimesed seda jõuga parandama väänama, aga vaja oleks lihtsalt takistus õüles leida ja ära parandada.meie takistuseks oli oskamatus rääkida ja tundeid avaldada. ja sinul pettumus emas...mis on iseenesest mehel väga raske kanda...sest ta kannab pettumuse üle kogu naissoole jah...aitab targututest. mäng sinuga tagaajamisest on kaotanud järsku oma võlu...
ma teen nüüd vahet,mis on mis...
seega seisan ja vaatan iseennast ja enda ette...mis on järgmine
samm...ees on täiesti tühi ja tundmatu maa...vähemalt veel
esialgu...mitte ühtegi jalajälge pole ees..

aga ma ei lase iseendal ennast enam hirmutada...ma vaatan natuke jaastun pidulikult esimese väikese sammu...sammu oma mehe poole...sest ma pole temaga kunagi sellisel tasandil suhelnud. me nagu oleksime küll koguaeg kõrvuti seisnud, aga pole kordagi üksteisele otse silma vaadanud. et kes me TEGELIKULT OLEME?. nüüd on mul arukust vaadata talle otsa selle teise pilguga.
ja näha seda,mida ma varem pole näinud. uus etapp minu elus...

aitäh õppetundide eest! küll need olid valusad...ei tea,kas oleks
võimalik olnud kuidagi vähem valusalt?
 
Melissa 21. aprill 2007, kl 13.17
Nii kurb, läbi valu me õpimegi. Elu on õppetundide ahel ja kui saad selgeks, et milleski kedagiu süüdistada pole mõtet, kõik, mis meiega juhtub, on auga väljateenitud õppetund, siis palju õnne, oled juba esimese sammu oma eneseheaolu teel astunud.
 
ode 21. aprill 2007, kl 14.04
Huvitav küll, niiepa kui hakkad juba arvama, et Eestis on 1 (loe üks) normaalne naine, siis peab see kah endale kohe vee peale tõmbama. See peab olema defektne geen, mis teeb ühest inimesest sellise eneseimetleja ja wannabe kuju:( Põliseestlased ju sellised polnud, ju siis süüdi kas sakslased või venelased, kes oma ülbust ja eneseimetlust siia jagama tulid.
 
nii kurb 21. aprill 2007, kl 17.28
armas ode...eestis on ikka veel üks normaalne naine...see oled sina..nii et ära kurvasta teiste idiootide üle...ela oma elu.on nad siis ükspuha millisest rahvusest.küll on hea,et sina olemas oled.
 
ode 21. aprill 2007, kl 17.35
:)))
no näed, hakkas ju parem. juba teadmine üksiku erandi olemasolust teeb enesetunde tugevamaks;)
väga armas sinust!!!;)
 
kaasatundja 21. aprill 2007, kl 18.23
Kallis kurb, kuidas Sa võisid talle nii julmalt haiget teha? Pole siis ime, et ta sinust loobus.... ja nüüd veel parastavalt süüdistada:( Kahju teist mõlemist!
 
nii kurb 21. aprill 2007, kl 19.58
mind ajas kohe päris naerma...no küll on suhteeksperdid mind ette võtnud. nii enesekindlalt midagi väita.kirjad on 10 aastat vanad. mind täitsa huvitas,mis kommentaarid tulevad...no ja tulid ka ikka seinast seina...esimesed kirjad on ka kuskil eespool olemas armsad tarkpead,et te veel saaksite omaenda tarkuse ja normaalsusega uhkeldada.need siin on vist 7 ja 8 kiri ja neid on veel.
 
juhuslik 22. aprill 2007, kl 10.54
Millest küll tekib üleüldine tuimenemine? Isegi teadmine sellest, et sulle tehti meelega haiget ja naerdi su siirate tunnete üle, jätab ükskõikseks. On see märk tunnete lõplikust kadumisest, mis on ju ometi hea, see on just see, mida vaja oli... Aga miks siis ikkagi häirib hingetühjus meid niivõrd, et sunnib edasi otsima ja üha uuesti juba läbikäidud aukudesse astuma?
 
juhuslik 22. aprill 2007, kl 10.54
Millest küll tekib üleüldine tuimenemine? Isegi teadmine sellest, et sulle tehti meelega haiget ja naerdi su siirate tunnete üle, jätab ükskõikseks. On see märk tunnete lõplikust kadumisest, mis on ju ometi hea, see on just see, mida vaja oli... Aga miks siis ikkagi häirib hingetühjus meid niivõrd, et sunnib edasi otsima ja üha uuesti juba läbikäidud aukudesse astuma?
 
nii kurb 22. aprill 2007, kl 13.34
üleüldine tuimeneime,kas see käis minu kohta? .kas just mina tuim olen..ei tea aga karastunud küll.teadmine,et mulle tehti meelega haiget, saab häirida ainult siis,kui usud et ütlejal oli õigus.
 
juhuslik 22. aprill 2007, kl 13.38
to nii kurb.
Oh ei, minu jutt ei olnud sinust ega sulle mõeldud, avaldasin lihtsalt juhusliku mõttejupi endast ja oma tunnetest.
 
ode 22. aprill 2007, kl 22.55
Millal Sa, nii kurb, arvad, et tunnetesegadus üle läheb, kui 10 aastaga oled vaid kukesammu võrra edasi astunud? Kas pole ehk miski Su sees endiselt vajamas, igatsemas ja lootmas? Tead ju küll tundeid (neid päris tundeid), mis sageli jäävad elus ainumateks ja kordumatuteks. Kas teadmine, et ehk ei kunagi enam ja teadmine, et ehk temagi valutab ja kripeldab, ei pane Sind tegutsema? Kuidagi kurblik on lugeda selliseid südamest südamesse ridu, teades, et ehk on minugi armastuse limiit selles elus täis saanud ja vigu, mida tehtud, märkasin liiga hilja.

*mitte küll kurvalt, aga nukralt ja igatsevalt siiski
 
nii kurb to ode 23. aprill 2007, kl 09.03
sa sorgid mul liiga valusas haavas.mul oli ikka põhjust ka ta maha jätta. rämedamatest üksikasjadest ma vast ei kirjutaks..truudusetus ja suguhaiguse toomine annab sulle sellest pisut aimu...pidin selle pärast tegema aborti,sest värdjaid ilmale tuua oleks veel hullem,kui aborti teha...jah ma armastasin teda ja mul on siiani raske teda vihata ,aga ta teod olid nii valusad.
miks peaks kannatama mu mees,et ma pole eksist täiesti üle saanud? me hakkasime koos elama,kui olime 2 purustatud südamega inimest...temal oma valu ja minul oma...me mõistsime teineteist hästi...seepärast elame siiani koos.me pole kumbki oma valust teineteisele rääkinud...ja pole ka vaja. las ma soiun siin,sest just hiljuti hakkas eks saatma sõnumeid tuttavatega,kui väga ta mind tagasi tahab ja armastab...ja rikub nii mu suure vaevaga üles ehitatud uut elu. elust ei saa teha puhtandit ja mustandit..oled elanud nagu elanud.ja tuleb oma tegude tagajärgedega leppida,sest andestasin talle sadu kordi meie 7 aastat veninud suhte ajal...ta alati ütles,et on kaabakas ja ei saa sinna midagi parata...ja et ma olen ainus naine,keda ta elus on armastanud...ta kahetses ka oma tegusid ja mul pole ta vastu viha...aga ka mul on õigus elada oma väikest õnnelikku elu.
 
ode 23. aprill 2007, kl 10.41
Üritan Sind mõista ja mitte hukkamõista, mis ei kuku alati just ideaalselt välja, aga vähemasti on olemas tahe. Mõtlen, et heidad oma eksile ette paljutki ja teed seda üsna karmil moel, tean, et selle taga on pettumus ja haiget saanud hing. Kas aga Sina ise ei käi oma eksi jälgedes, andmata endale aru, et emotsionaalne petmine pole sugugi vähem petmine kui füüsiline. Ehk taandub kõik siiski enesepettusele? Sa ei taha või ei julge endale tunnistada, mis Su hinges toimub ja allasurutud tunded ning mõistus on tugevas vastuolus, mille leevenduseks paistab eksi süüdistamine hästi sobivat. Vaata endale otsa ja enda sisse, see ei ole Sina, kelleks ennast teha üritad (vägisi). Ja ära loe mu sõnade tagant olematut varjundit, Sul on õigus ennast muuta ja suruda ükskõik millisesse raami tahes, ainult tee seda ilma kellegi süüdistamiseta:)
Ole tubli ja loodan, et kunagi ehk mõistad mu mõtete tagamaid!
 
ode 23. aprill 2007, kl 10.52
Oma kirjaga tahtsin öelda, et küll oleks lihtne kui maailm omaks vaid kahte mõõdet- õiget ja valet, mis oleksid paigutatud lihtsasse musta-valge värvigammasse. Mis siis viga lahterdada ja lajatada. Tegelik elu kulgeb hoopis värviküllasemalt ja küllap tead Sinagi, et kõigel on põhjus ja tagajärg, iseasi kui palju me sügavuti mõelda ja näha tahame.
 
nii kurb 23. aprill 2007, kl 12.04
ma ei süüdista kedagi ega midagi. elu on oma raudse käpa mul peale pannud ja ma ainult ägisen all..kui sina loed siit välja süüdistamist...siis samastad end liialt minu looga ja mõtled et minu kogemus on sarnane sinu kogemusele...
seda mida ma kunagi tahtsin ja igatsesin,ma ei saanud...aga see mida sain on ka päris hea...sina arvad naiivselt, et tead kõiki mõtteid ja tundeid minu sees...kus nüüd su oma sügavus on? ära vaata elu läbi enda stresside...mul tundub, et ma tean,kust sinu sügavus ja tarkus pärit...ka mina olen üht teist tarka lugenud ja mitte vähe :)
8 kirja ei anna sulle ülevaadet 7 aastasest suhtest. ma ainult lasen siin emotsioone välja.
kui sa nüüd ka aru ei saanud,siis on sul suur tahtmine õpetada teisi,samas kui omal sama probleem lahendamata.
 
ode 23. aprill 2007, kl 12.41
Jah, ma ei vaidle vastu, Sul on õigus, mul on lahendamata probleem ja üsna sarnane, mida üritasin vaadata (ja ehk nägingi)teise pilguga ja teise silmapaari läbi. Pean nentima, et tänu Sinu kirjadele avastasin üsna palju uut ja leidsin nii mõnelegi segaseks jäävale nüansile selgituse. Ma ei mõista Sind hukka ja hoopiski ei taha hinnanguid anda, lihtsalt kurb ja kahju on. Kurb, et elu oma mitmetahulisusega teeb olukorrad liiga keeruliseks ja sageli lähemegi kergemat vastupanuteed, et vältida kurbust ja valu, loobuda omaenese rahulolust. Praegu veel ei suuda, ega tahagi kõike lõpuni analüüsida, sest nii nagu Sinul, on ka minul liialt valus, igatsen ja ootan ja taas lasen endale haiget teha. Vägisi jääb tunne, et ühel inimesel siin maamunal, on õnnestunud mu raudkindlalt südame üle valitsevat mõistust, kerge liigutusega välja lülitada.
Öeldakse, et elus kõige halvem emostioon on hirm- mida kardad, selle saad. Nähtavasti töötas see ka minu puhul. Hirm kedagi endale lähedale lasta ja kiivas tunnete varjamine viis taas haigetsaamiseni ja see omakorda veelgi enam eneselukustamiseni. Ei, ma ei kurda, ega üritagi ennast vägisi muuta ja ei taha ka kedagi oma hinge võtta. Nähtavasti on võimalik puuduvaid tundeid ja tühimikku endas teisiti täita...
 
nii kurb 24. aprill 2007, kl 09.38
tegelikult ma leidsin psühholoogia õpikuid lugedes oma probleemi põhjuse ülesse..ka mu ühe sõbranna puhul pidas see diagnoos paika,kellel oli valuline suhe,mida ei suutnud lõpetada...diagnooos pole halvustavalt öeldud...lihtsalt inimese alateadvus on väga keeruline...igal juhul ..edu.ma ei tea,kas see diagnoos või arvamus sulle sobib aga, kui huvitab,kirjuta mulle meilile.
 
ode 26. aprill 2007, kl 19.20
kirjutasin Sulle, kurvake!
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!