Oskab keegi mind kuidagi julgustada. Olen nimelt pikk (182) ja raske (85) keskealine naine. Sõitsin viimati jalgrattaga umbes 40 aastat tagasi... Kuna elan alevist väljas, siis ostsin nüüd suurte ratastega ja laia raamiga naiste-jalgratta, et kasvõi poodi sõita. Aga ohh häda, ma ei julge sõita!!! Kardan hirmsasti kukkumist, sest ei saa nii kiiresti rattalt maha kui hoog sees. Minu andmetel on 7 käiku aga ka selle kõige raskemaga liigub ratas liiga kiiresti... Lähen pabinasse, hakkan pidurdama ja olengi mürraki poolviltu, kukkumisohus. Kuidas hirmust üle saada? Kas väljapääs oleks 1-käiguline ratas, mis ei liigu nii kiiresti? Või mida teha? Suure inimese kukkumisel võivad kurvad tagajärjed olla.

No monteeri rattale abiratad külge :)

OK NALI...tead aga ära pane seda kõigesuuremat käiku sisse,sibli selle madalamaga ja nii pole ju suur hoog sees sul ja väldidgi kukkumist...JÕUDU PROOVI JÄRELE...
KUI aus olla ema mul ka ei julgenud ja nüüd sõidab nagu nalja.

mul oli sama mure, et kartsin sõita.
soovitan alustada aeglaselt, tasasel maal ja väikeste vahemaadega. aeglane tähendab, et kiirus peab olema selline, mis on võimalikult väike, aga piisavalt suur selleks, et ratas vänderdama ei hakkaks. nii saad harjutada enda asendi tunnetamist rattal istudes ja hirm kaob tasapisi.
jõudu!

lisaks käigu enese jõudlusele on olulisem faktor ka see kui kiiresti-tugevalt sa ise väntad. nii et sa vänta ise ka aeglasemalt, just et omale vastuvõetavas tempos liigud.
ma ise olen 180 cm pikk ja kaalun pea 80 kilo... usu mind, jalgrattasõit tuleb uuesti meelde kui harjutama hakkad.

Kas su rattal pidureid ei ole??? Tagumise ratta piduriga annab kenasti hoo vaikselt maha võtta. Esimest pidurit kasutades on üle lensu lendamise oht.
Olen ise ka sinu vanuses ja rattasõiduga alustasin paar aastat tagasi. Esialgu lühikesed distantsid ja tasapisi kaugemad sõidud. Nüüd ei ole 40 km rallida enam miski mure.

Müüakse ka kolmerattalisi täiskasvanute jalgrattaid, mis mõeldus siis ilmselt pisut vanematele või siis tasakaaluprobleemidega inimestele (olen Hobby Halli kataloogis näinud). Kui ikka rattaga sõites hirmust krampi minna, siis võib kergesti kukkuda. Peaks kindlasti panema pähe kiivri ja tasapisi harjutama. Aga mina tean täiskasvanuid, kes ei oska jalgrattaga sõita ja ei suudagi seda ära õppida. Mis seal ikka, inimsed on erinevad.

pidurdad vist liiga järsku

Ma ei tea jalgratastest eriti midagi. Poes palusin soovitada just sellist, millega saaks nii asfaldil kui metsateel sõita ja nii soovitatigi, et peavad olema suured rattad ja lai (suur) raam, et pikad koivad ikka ära mahuksid ja raskust välja kannataks.
Pidurid on loomulikult olemas aga kui hakkan pidurdama, siis kipub ratas kohemaid seisma jääma ja siis on oht külg ees käntsu panna. Ja sellist varianti nagu polegi, et pean kogu aeg väntama - kui natuke väntan, siis jätan jalad paigale aga rattad veerevad n.ö. vabalt edasi ja kuna rattad suured, siis päris kiiresti. Müüja tookord veel ütles, et kergem sõita, ei pea kogu aeg väntama. Nüüd jääb kohati mulje, et ratas sõidab ise...
Tõsimeeli, nii väga tahaksin sõita, sest iseenesest oleks see üks mõnus liikumisviis looduse keskel. Aga jah, kätega hoian kramplikult kinni ja süda puperdab ikka kogu aeg meeletult - rattalt maha tulles on tunne, nagu oleksin mägironija.
Ent üks küsimus veel - kas tegelikkuses oleks kergem sõita sellise n.n. vanainimese naiste-jalgrattaga, millel on ainult 1 käik (kuigi neil on tihti ka ainult jalgpidur) - et siis peaks nagu kogu aeg ainult väntama? Ja ratas liiguks aeglasemalt? Või ma eksin?

Tõenäoliselt pidurdad tõesti liiga äkiliselt ja võimalik, et vajutad mõlemat pidurit korraga. Ma noore ja kogenud rattasõitjana olen ka kunagi peaaegu siruli olnud, kui äkki hoo pealt mõlemad pidurid korraga põhja vajutasin. Kunagi ära vajuta pidurit põhja, sujuvalt tuleb pidurdada. Autoga ju sama lugu - kui juht piduri ootamatult põhja vajutab, on selline tunne, et oled kohe peaga esiklaasis.

Kui sul on selline ratas millel on 2 käsipidurit siis oskuste tekkimiseni pidurda ainult parema käega-st. tagapiduriga,see pidurdab sujuvamalt.Muidugi kasutamise käigus piduriklotsid kuluvad ja pidurdamine muutubki tsipa vähem-äkilisemaks.Ja enne pidurdama hakkamist vähenda ikka aegsasti sõidukiirust ka !

Käikudest: sinu liikumiskiirus ei sõltu käikude arvust vaid sinu südame ja jalgade tugevusest(mul on rattal 27 käiku,sõidan ikka sama kiirelt kui ühekäigulisega,krossirajal on teine lugu) .

Ühekäigulisega on loomulikult raskem sõita, kuna pidevalt on kõige suurem käik sees.
Seitsmekäiguline... hmm, seda ma ei tea. Tean ainult 21 käigulist. Ühe käe all 3 ja teise käe all 7. Järsku Sul on ikka 21 käiguline ja krutid ainult parema käe all olevat 7 käiku? Üldiselt 1 käiguga (mõlema käe all 1 ja 1) sõidab küll väga aeglaselt.

Tahtsin veel öelda, et 1 käiguga ma küll kiiremini ei saaks sõita kui kõnnin. Muidugi tunnistan, et pole seda käiku kunagi sisse pannud. Kõige madalam käik, millega olen sõitnud, on 1 ja 3 (st. vasakpoolsest 1 ja parempoolsest 3) ja seda olen kasutanud ainult rängast mäest ülessõitmisel. Aga siis pead väntama ülikiiresti, et ratas üldse seisma ei jääks ja ümber ei kukuks.

Lugesin nüüd uuesti Su kirjutise üle - ütled, et kõige RASKEMAGA liigub liiga kiiresti. Loomulikult liigub kõige raskemaga kõige kiiremini. Sa pead ikka kõige kergema sisse panema, kui tahad aeglasemalt sõita :P

olen näinud neljakäigulist ja raske raamiga tugevat ratast, aga see oli ka sellise ca 150 kilose mehe ratas, ekstra taoliste kandmiseks mõeldud, nii et teemaalgataja jaoks oleks iseeneset piisanud mu meelest ka täiesti tavalisest rattast:) aga jah, kõige kergem käik on üldiselt peaaegu paigalseistes tühikargamine ja sealt edasi siis.. nagu on, seitsmekäiguliste käiguvahesid-üleminekuid ei oska kommenteerida küll
lihtsalt katseta ja ole julge

Ega meeste jalgratas on mõeldud ikka pubekatele aga kui oled juba pensionieelik siis kasuta ikka naiste jalgratast