umbes poolteist aastat tagasi arvasin ma kindlalt, et kui ma oleksin peenem, oleks mul rohkem sõpru, ma meeldiksin poistele ja üldse oleksin parem inimene. siis ma sõin vähem, tegin endale ajuloputust ja kõike muud jama. kaalulangetamine iseenesest ei kestnud kaua, sest juba paari nädalaga olin ma 10 kilo alla võtnud. aga siis kõik alles algas. juba esimese nädalaga sain ma aru, et mul on söömishäire ja ma üritasin sellest vabaneda. kui ma olin saavutanud ideaalkaalu, ei suutnud ma seda hoida, sest ma ei osanud enam süüa ning kaal langes veel. ja siis veel. ja veel. sest ma tõepoolest olin unustanud, mismoodi normaalselt süüakse. lõpuks ma ei mäletanud, mis tunne see on, kui kõht on tühi. võibolla sellepärast, et mul oli koguaeg kõht tühi ja olin sellega harjunud. ma püüdsin meeleheitlikult meenutada täpselt, mida, kui tihti ja kui palju ma enne sõin. käisin koguaeg kellegagi koos söömas, et vaadata kui suur on normaalne portsjon. siis ma õppisin enamvähem sööma. jamh.. päris terve tunne on juba mõned kuud. söön vabalt kõike, mida teised inimesed. isegi suudan toiduteemadel rääkida. julgen juba öelda et mul on kõht tühi.
aga kas ma olen siis terve? - paar päeva tagasi leidsin end mõttelt, et olen paks, mille peale end kaalusin. kaal näitas 47.8(btw, pikkust on 175). tehke ise järeldused...
see on nii krdi haige asi lihtsalt! ma saan aru, et ma olen kont, mille pärast mul on paha tunne ja ma söön siis hullult korralikult et juurde võtta. ja kui siis ongi kõhule tekkinud väike kiht pekki(?), on ajus jälle kõik segi. ma söön normaalselt edasi, sest ma tean, et ma pean sööma ja tean, et ma kaalun vähe, aga see mis peas toimub.... sellepärast ongi nii kuradi raske, et keegi ei saa aru, et mul probleem on, sest nad näevad et ilmselgelt ma söön ju normaalselt.
päris "hea" tunne on küll, kui kõik vanad tuttavad küsivad, et issand mis sinuga juhtunud on. oi sa oled niii peenike. mida ma vastama pean? et "ah mis te nüüd" või?
kokkuvõttes oli mu jutu mõte selles, et kaalulangetamisega seotud probleemid on nagu jäämäe tipp. tõsised jamad algavad alles pärast ja nendest on kordades raskem lahti saada kui kilodest.
ma ei tea tõesti, kas ma oleksin jätnud alustamata, kui oleksin enne kellegi kogemusi kuulnud... või on see siiski lihtsalt peas kinni ja ei aita kui keegi ütleb et ära tee... sellepärast ma ei ütlegi. ainuke, mida soovitan on see, et unustage see kaal ja välimus üldse ära. leidke elus mingi eesmärk. ja minge kohe psühholoogi juurde, sest inimesel ilmselgelt juba on probleem kui ta mõtleb enda näljutamisele.