need Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mul k6ik korras, nentisin fakti. Aga valve6de ja
> teele ongi sama kiibitseja isikliku eluta.


Tundub, et lisaks toitumishäirele kannatad veel paranoia all. Jah, muidugi, Eestis on umbes 900 000 eestlast, aga terves delfi naistekas kommenteerib üks inimene eri nimede alt. Väga loogiline järeldus.

Mis oleks siis olnud õige vastus 10 aastat buliimia all kannatanud inimesele, kes küsis, kuidas buliimiast vabaneda? "Telli endale õige uus toitumiskava, see on nii-nii hea. Mulle nii hästi mõjub, ainult vahetevahel langen söömatsüklisse ja pean näpud kurku ajama, aga muidu olen täiesti terve."

Eks terveneda saab ainult ikka see inimene, kes ise soovib paraneda. Kui inimene on otsustanud terveks saada, otsib ta igakülgset abi. Ja see ongi esimene samm.

see õeluste jagamine Delfis ületab juba igasugused piirid. Inimesed, te ei tunne ega tea üksteist inimesena ning lahmite lihtsalt. Igaühel oma seisukoht ning absoluutset tõde pole olemas. Teemast on asi juba väga kaugele läinud. Rahunege maha ja minge nautige ilusat ilma.

Kui sa ei ole suutnud sellest selle 10a ISE välja tulla siis näed, et see ei toimi. Miks inimesed kardavad arste, psühhiaatreid? Pane psühhiaatri juurde aeg kinni, leiate sobiva rohu( mis juba nii pikalt olnud haigusel on hädavajalik) ja psühholoogi, kes su mõtteid ja tundeid hakkab jälgima ja asi paraneb. Me ei ole nii targad siin keegi kui vastavad koolitused läbinud inimesed, kes sellejaoks sed õpivadki, et inimesi aidata.

mis sinul viga on, et sellist patroniseerivat tooni pead harrastama? kui sind teema ei paelu, ära loe, aga milleks tulla üleolevalt paika panema, mida teised peaksid tegema?

Buliimikule soovitada 3 kommi lõunasöögiajal on sama mis alkohoolikule pits päevas või pool klaasi veini- see ei tee ju midagi, kõike tasakaalukalt. See ei ole nii lihtne. Hoidutaksegi nendest toitudest ja toiduainetest millega võib libastuda ja tekitada söömissööstu. Alkohoolikutel on isegi kergem, punkt ja mitte üks piisk aga toituma peab igapäevaselt. See haigus nõuab ränka tööd iseendaga aga kui sa ei tea kuidas alustada ja toimida teatud situatsioonides ja tundeid hallata siis oleks proffesionaali abi hädavajalik.

loe brain over binge, vast aitab..

mine koju, teele, rumal loom

Ma pole küll buliimik "klassikalises mõttes", aga söömine on väga ebaregulaarne ja kaal on pärast teise lapse sündi viimase 13 aasta jooksul kõvasti tõusnud. Kuna olen kodune, siis olen praktiliselt päev otsa kättpidi toidu sees: mees tahab sousti-kartulit, poeg tahab grill-liha riisisalatiga, tütar tahab tatraputru kalapulkadega... Ja nii on kestnud viimased 10 aastat. Mees on mul rahulik inimene, aga kui mingit toitu jääb lusikatäis üle, siis kaagutab mitu nädalat sel teemal, ja sellepärast olengi mina see, kes peab kõik sousti-kartuli-grill-liha-riisisalati-tatrapudru-kalapulga lõpud ära sööma, sest toidu äraviskamine ei tule kõne allagi... Ma olen tõesti tüdinenud söögist, ma ei taha sööki nähagi, aga kuna ma pean iga päev 3 inimese soovidega arvestama, siis minu päev praktiliselt köögis möödubki. Tahaks õue, tahaks rattaga sõita - pole aega, sest kõik tahavad "midagi" süüa saada...
Tahaks sest nõiaringist välja saada, aga ei saa, elu lõpuni ei saa...
Kui on pere, siis ei tule "tervislikust toitumisest" mitte midagi välja, sest kui ma juba niigi absoluutselt iga päev 3 inimese soovidega arvestan, siis endale ma küll mingit "muru" tegema ei jõua hakata.

kodukana, see on ehe näide sellest, et sul enesekehtestamine ja enesest lugupidamine null. Sinu elu ei ole ka mõeldud vaid teiste teenindamiseks (kui sa seda ise ei soovi) ja sul on samuti õigus teha asju, mis meeldivad ning keegi ei saa sind sundida sööma jääke ära. Las mees sööb ise, kui ära ei raatsi visata.

Olete kodus kõik võrdsed. Istuge kord nädalas maha, pange nädala menüü paika, kus kõikide soovidega on arvestatud ja 1 toidukorral on 1 söök. Punkt. Kellele ei sobi ja tahab midagi muud, siis teeb ise. Niimoodi jätkates oled varsti rääbakas kodukana, kes ei pea endast lugu ja kellest ei pea teistest lugu ja kunagi mõtled ajale tagasi, et mille nimel. Söögi nimel elada..? Ärka üles.

Jaajaa, ma saan ju ise aru küll, et kõik on pahupidi, aga perekond tähendabki seda, et "töötad" 24/7 pere hüvanguks jättes kõrvale kõik oma isiklikud soovid, unistused, mõtted jne. Sellest ajast, kui lapsed sünnivad, pole naisel enam isiklikku elu. Loodusseadus.

soovitus kodukanale- psühholoog äkki on abiks. Mitte kunagi ei tohi inimene loobuda oma isiklikest soovidest, unistustest, mõtetest. ma pole ennem sellist asja kuulnud,et igale pereliikmele tehakse eraldi söögid, uskumatu. Olgu arvestatakse tõesti, kui keegi ei söö kala või seeni või paprikat või sibulat, igal inimesel on tavaliselt 1-2 asja mida ta ei soovi aga nii uskumatu....uskumatu.Sa ei saagi sellest nõiaringist välja kui sa ise selline suss oled. Olgu vajavad lapsed hoolitsust, eriti imiku, beebi eas aga praegult nii ikka jätkuvalt toimida.Tõesti otsi abi, mul on sinust päris kahju. Tee kohe eraldi teema kusagile, äkki keegi annab head nõu aga sul on hetkel see raske sellest aru saada, sest sa arvad- see nii peabki olema.

Sellest ajast kui lapsed sünnivad pole naisel enam isiklikku elu. Mida??!!?? Päriselt räägid? Absoluutselt mitte sinuga arvestav perekond sul. Peres on kõik võrdsed! Vähemalt minu peres. Asi on korrast ikka väga ära! Pere sööb ikka ühte sööki ja mugandab seda kuidagi endale ehk paremaks ja kui ei sobi, siis tuleb lihtsalt ilma olla. Elu nagu restoranis.

See ei saa nii olla.Kes ja millal on sulle rääkinud, et naisel oma elu ära kaob ja et nii peab see olema ja on õige? Lapsepõlve kodu on eeskujuks? Väga huvitav lugu peaks mainima.Mees on sul ahverist,ei tea kuidas teie suhted muidu on aga naist jääke sööma sundida, olekski paks, ei tahakski kusagil käia ja kasiks ja kraamiks kodus.Nii madala enesehinnanguga naisterahvas oledki või?

Kulla kodukana,
- enda soove alla surudes (nii väike nagu jalgrattasõit ja oma aega natuke) sa ei väärtusta ennast
- oma keha prügikastina koheldes, süües ära pere jäägid, sa ei väärtusta ennast
- kodus on kõik võrdsed, sh mees ja naine ning lapsed peavad ka sellega arvestama. Millise kodu mustri sa neile eluks kaasa annad? Tütre jaoks on abielu vangla, kus isiklikud naudingud puuduvad ja unistusi ei tohi teostada ning poeg hakkab naiselt nõudma igaühele erinevaid sööke ja oma keha prügikastina kohtlemist. Kõik kordub ju.

Käi tõesti psühholoogi juures, kui vaja, väärtusta ennast ja peret ja hakkavad ka nemad sind rohkem väärtustama. Ja nende väärtustamine ei ole arutu teenidamine, vaid ka sina oled inimene ja NAINE. Soe soovitus.. enne, kui on hilja..

Appi kodukana! Lõpeta enesetampimine, oled elus inimene. Kõnni uksest välja ja vaaritagu ise! Mina tegin nii kui laps 1.klassi läks. Suured mehed, emmetamisel on lõpp! Mina lähen nüüd kohvitama ja teie praadige-keetke-hakkige ja soojendage palju jaksate. Jäägid annate koerale ja kui ei kõlba viskate minema. Kui mees oleks vigisend oleks kuuma panniga talke lajatanud. Pea püsti, oled paabulind mitte kodukana!!!!

Teele, vaata peeglisse, oled tõsise sõltuvuse endale saanud. Kui suudad selle välja mõelda, leiad ka lahenduse. Edu.

tere õde, sellest postitusest on külla väga pikka aega mööda, aga soovin, sinu kontaksi, sooviks sinuga rääkida . Palun palun