Tere!
Olen 166 pikk ja kaalun 67 kilo. Pole küll hirumus palju, kuid tahaks siiski vähemalt 60 kg peale kaalu saada. Olen üritanud trenni teha ja tervislikumalt toituda, kuid ei tule sellest midagi välja, vajaks natuke toetust. Mõtlen nüüd, et läheks kaalujälgijatesse, kuna olen sellest ainult positiivset kuulnud, kuid samas mõtlen, et ega see imelik pole, sest ma ju ei ole teab mis paks.
Jagage oma kogemusi ja arvamusi...

Vaata nende kodulehelt norm.kaalu tabelist, palju su kaal peaks pikkuse järgi olema ja minu teada võetakse rühma allavõtu sooviga kui sul on normist vähemalt 3 kilo üle. Uuuri, ehk on nüüd juba teisiti, aga kunagi oli nii

ei nuh kui mina läksin,siis kaalusin kah 67,1 kg ja olen samuti 165 pikk. kõik võetakse vastu,ei saadeta seal kedagi tagasi.
aga ühe korra võid seal ära käia,sest saad teada oma punktide arvu,aga edaspidi võiksid osta omale punkti raamatu ja ise kodus jälgida,mina vähemalt tegin nii,kuna ei raatsi igakord 100.- eeku maksta.
praaeguskes olen 1 kuu jälginud ja võtnud 64kg peale

Mina ei soovita kaalujälgijaks minemist!
Tervislikel põhjustel. Kuna kui oled kaalujälgimises käinud pead kogu oma ülejäänud elu selle süsteemi järgi elama, mis seal on. Ei tohi lihtsalt lõpetada- muidu kilod kahekordselt tagasi ja magu on TÄIESTI rikutud.
Ja kes nüüd ütleb et ma valetan, siis eks sa katseta järgi ;)
Kaalujälgiate süsteem rikub mao ära!
Kes vaielda tahab : palun!
See lihtsalt soovitus! Kats tahad alla võtta- vaata oma menüü üle ja proovi rohkem liikuda :)

To miu-miu: äkki sa täpsustaksid, mis täpselt mao täiesti ära rikub. Ei taha kohe üldse uskuda, et tervislik söömine mao ära rikub. Ja kui paks inimene muudab oma toitumisharjumusi, siis tulebki seda teha eluksajaks, ole sa siis ametlikult kaalujälgija või ilma grupijuhendamiseta. Ootan huviga täpsustusi.

olen miu-miuga ses osas nõus,et midagi head sest ei pruugi tulla! käisin ka kunagi mõne aja, absoluutselt mingit kasu polnud. sattusin pärnu vanalinna kooli gruppi käima, juhendaja elve jõgi. ainult mõttetu keep smilingu saatel lolli jutu ajamine. ma ei suutnud uskuda, et eestis suudavad inimesed sellist idioodi juttu suust välja ajada! nagu ameerika filmis psühholoogide juures käijad! vaimne eneserahuldamine. ja kus soovitati magusaineid kasutada suhkru asemel!!! samas üks targem inimene ütles,et isegi suhkruhaiged sööksid pigem suhkrut kui viitsiks tutvuda magusainete "meeldivate" kõrvaltoimetega!

No see on nüüd küll hästi jama ikka. Kaalujälgimine ei riku peale valede söömisharjumuste küll mitte midagi. Võin seda isiklikult kinnitada. Ja õigus Margitil, et mõtlemist ja söömist ja elustiili tulebki muuta. Selleks sinna minnaksegi. Enne tulebki see endale selgesk teha, et muutma peab ennast kõigepealt. Siis hakkab ka kaal muutuma. Mina sain lahti koos 20 kiloga nii kõrgest vererõhust kui kõrgrst veresuhkrust. Soovitan soojalt!!!

kaalujälgija! Ei ole see asi nii hull, kui siin maalitakse.Käisin aasta rühmas, sain lahti 32,8 kg., nüüd on hea ja kerge olla, komplimente sajab nagu seeni...mõnus on--see oli muide 4 a. tagasi ja kaal püsib normis ikka veel!Ei ole see ka hirmus, et kogu elu ja mis veel...normaalselt peab sööma ja end liigutama, siis saab ka kõik peod ja grillimised kaasa teha!(vahepalana olgu öeldud,et ainukesed soovitused, mis ma rühmas käies jätsin täitmata olid:rasvata piim(ma jõin ikka seda lahjemat, ses kaltsiumi vaja) ja suhrkuasendaja kasutamine( ei meeldi need lisaained seal sees).Hoolimata sellest kaal alanes mis mühises!!Julget rühmaminekut,Kats!

Kaalujälgimisega peab jah jääma tegelema kogu elu - lugema punkte ja liikuma jne. Kusjuures aastatega ainevahetus aina aeglustub ning järjest karmimaks asi läheb. Mina võtsin 10 aastat tagasi 30 kg maha, aga praeguseks kaalun rohkem kui enne - 100 kg. No lihtsalt ei jaksa hulluseni punkte lugeda ja trenni teha!

to Meeli: mitte punktides pole asi, vaid sa tahad rasvast, magusat ja seda kõike rohkem kui sul päevas vaja oleks. Kui tahad õgida ja rasva süüa, siis pole mõtet selles tegevuses kaalujälgijate liikumist süüdistada.

to Margit: Harjusin sööma väherasvast, aga maiustada tahan küll. Ma olen veel paar korda üritanud kaalujälgimist, aga tõesõna, aina raskemini kaal langeb. Pean olema poolnäljas, et üldse midagi maha läheks. Sellest punktide lugemisest võib lausa neuroosi saada. Ma võin süüa vaid 18 punkti päevas. Kogu aeg mõtle ja arvuta. See on üks suur enesepiinamine ja ei muud. Ma ei süüdistagi kaalujälgijate liikumist. Lihtsalt tahan öelda, et igaühele see ei sobi ja mingi imekoht ka ei ole. Liitujad peaksid valmistuma võimalikeks katsumusteks ja seda kogu ülejäänud eluks.