Olen normaalses kaalus. Olen küll paari aastaga juurde võtnud kuid pole kunagi paks olnud. Kuid mu sõbranna on väga peenike, ja paratamatult tunnen temaga koos end nagu paksuna.
Seda veel võimandavad need ütlused et " Kuule, mul on pluus, või püksid vms et mulle on need liiga laiad, sulle kindlasti lähevad" Jah ma tean see ongi kõik TÕSI ja mul on hea meel temalt riideid saada, kuid siiski..
Ja reaalselt jääbki mulje et olengi paks, ma ei tea kuidas teised mind tema kõrval näevad.
Võib-olla võimendab ka see et ma pole kunagi oma kehaga rahul. Näljutamis ja õgimishood vaheldumisi. Õnneks nüüd on seda tunduvalt vähemaks jäänud olen saanud elu hetkel korda.
Aga üleüldse, isegi see et mõni kilo juurde tulnud, kõik nagu märkavad seda. Samas jääbki mulje nagu peaksin teiste jaoks koguaeg ideaalkaalus olema.
Tahaks rahu saada, juu siis tuleb jälle range reziim teha, et ei saaks öelda, oi sa oled juurde võtnud. Fak ma tean seda ise kaa, kas siis peab seda koguaeg nina alla hõõruma.
Samas mu mees, ema ja perekond on koguaeg öelnud et ma nii kõhna, võiksin isegi juurde võtta :/

ole sa paks või peenike, pole mingit vahet, aga kui sa oled loll ja harimatu, siis on kõik pees. ja sina oled kahjuks. kui sa oleksid oma pekkide peale mõtlemise asemel pühendunud haridusele ja vähemalt põhikooli lõpetanud, poleks juba paha, aga no kui loll peab olema, et kirjutada juu ja kaa? eesti keeles on ju ja ka, muide. jäle.

peab ikka mure olema hinges, kui veerand neli hommikul selliseid mōtteid mōelda.
On mis on, aga vormikas naine on kindlasti kenam, kui äranäljutatud piitspeenike ülemukitud tibi. Vormikus ei tähenda rasvumist, aga kui naisel pole rinda, puusa, kumerusi, siis on ta inetu poissnaine.

Kui su mees, ema ja perekond ütlevad, et sa oled kõhna, siis jumala eest, usu neid!
Me ise ei näe ennast kahjuks sellisena, nagu me muule maailmale paistavame, seega tuleb seda muud maailma usaldada ja uskuda neis küsimustes.
Mul oli aastaid kompleks seoses mu säärejooksuga ja kandsin kogu aeg kas pükse või praktiliselt maani seelikuid. Sama lugu oli, tollane mees, ema ja muud inimesed ütlesid, et pole mul häda midagi ja võiksin vabalt lühemaid seelikuid kanda. Noh, õnneks on aastatega aru pähe tulnud.
Jah, mul on küll keskmisest kopsakam sääremari, aga jalajoon iseenesest on kenasti voolujooneline.

Mis mu kirjapilt siia loeb, ma tean väga hästi et kuidas ju ja ka kirjutatakse. Ega ma presidendile seda kirja ei kirjutanud et kõik peab nii täpne olema.

Millest järeldad, et teemaalgataja sõbranna on "äranäljutatud piitspeenike ülemukitud tibi"? Aga võltspäevitus, blondeeritud juuksed ja kunstküüned? Unustasid lisada?

Otsi endale uus paks sõbranna, siis saad sina temale oma laiad püksid-pluusid anda. Enesetunne kohe tipus.

sul on hea, ei pea mitte kellegagi võistlema - top 1 Delfi õelutseja tiitel on auga ja konkurentsitult sinu :)

Mis ma valesti ütlesin? Kui oma pere arvamust ei usuta ja läheb korda üksnes võõraste kadedate arvamus, siis ongi ainuke pääsetee leida endast kopsakam sõbrants ning näidata nendele tigedikele, kuidas elu keeb.

artist jälle õelutsumas ja foorumit tühendamas. Kurb inimene. Näita pilti endast. Arvatavasti 70kg+ paksuke ise ka

Momendil 56,2. Kunagi kaalusin mõnda aega 67 kg. Sõbrannade kõrval ennast paksuna ei tundnudki. Emale, ämmale, mehele meeldis, et luude peal ka liha oli. Kui tahaks, võiks vabalt ilma abivahenditeta kaalu alandada.
Ma ei õelutse, kui ei ole põhjust. Lollused teevad tigedikuks. Käesoleva teema algataja peaks psühholoogi poole pöörduma.

Tead, artist... See, et mingite sinu jaoks võõraste inimeste mõtted sind tigedikuks teevad näitab, et psühholoogi poole peaksid ise pöörduma. Vaata peeglisse lõpuks, kuri ja tige tädi.

Eelmisele, mina olen Sinu jaoks võõras, aga ikka sõimad mind. Miks oma sõnu sööd?
Kui normaalkaalus inimene tunneb ennast paksuna, siis on see toitumishäire, mis vajab psühholoogi abi. Täie mõistuse ja tervise juures inimene ei tunne ennast teiste kõrval suuremana, kui ongi paar kilokest raskem nagu teemaalgataja.

Mingi haige kaaluvärk. Mis sest, et sõbranna on peenem, ega sina pole tema. Ja kui sa põed, et meestele ei meeldi, siis lohute end sellega, et KÕIGILE ei meeldigi need alakaalulised naised. Kas suhtes pole siis tähtsam omavaheline klappimine ja mitte ainult välimusega meeldimine? Ja kui mees valib naist välimuse järgi, siis on mehel midagi kapitaalselt viga kahe kõrva vahel. Minul ka sõbranna, kes minust tundvalt peenem, aga temal on ainult üks laps ka, peale keda ta suutis oma keha taastada. Minul oleks ka keha ilusam, kui mul ka üks oleks, aga mul on kolm ja ma ei põe üldse oma laalu ega kehakuju, sest mul on mees, lapsed, kodu, töö - mis enam vaja õnneks? Olen õnnelik, et mind armastatakse sellisena, milline ma olen ja ma ei pea mingi surve pärast hakkama end muutma, mis teeb naise õnnetuks. Ole õnnelik oma keha üle ja õpi seda armastama, muu tuleb juba iseenesest. Kõik ei saagi ühesugused olla, lepi sellega.

Mul oli kunagi kutt, kes paadunud esteet - kõik pidi perfektne olema, sealhulgas ka minu kehakaal, mis oli 74 kg siis, kuid pidi tema hinnangul saavutama suuna alla - ehk siis näitas neid poe mannekeene ja ütles, et ma pean selline kunagi välja nägema, ehk siis 54 kg heal juhul. Minu jaoks oli see kõva surve ja pinge ja ma ei julgenud enam süüagi. Ja kui üks tõsine trulla neiu tuli kord kaubanduskeskuses vastu, ütles, et minu sugulane tuli vastu...läbi rooside ütlemine, et ma olen PAKS ja kole! See pani kriipsu meie suhtele. Kusjuures tal endal oli füüsline puue ja ma ei teinud sõnagi sellest juttu. No oli alles aeg - ei taha enam seda tagasi. Ma pole kunagi enne ja peale seda suhet nii stressis olnudki. Peale suhte lõpetamist oli selline kergendus. Tahan öelda, et kui probleem tekib, et peab kellelegi meeldima või kellekiga konkureerima keha pärast, siis see pole seda väärt. Teemalagataja: sul on elust veel palju õppida...saa üle sellest, et sul kleha pole selline nagu su sõbrannal. Ega see maailma lõpp veel pole.