Personaaltreeneri ametit pidav Drew Manning puutub päevast-päeva kokku ülekaalus olevate inimestega. Ja ei ole harukordne kui inimesed ütlevad, et nende kehvas vormis on eelkõige süüdi halvad geenid.

Manning’i arvates on see täiesti vale. Liigsetest kilodest saab lahti igaüks – selleks on vaja tahtejõudu ja distsipliini. Treeneri ja õpetajana soovis seda ka tõestada ning otsustas 2011. aastal teha 52 nädalat (1 aasta) kestva eksperimendi.

Katse esimesel poolel (26 nädalat) toitus ebatervislikult ega teinud trenni. Nagu võib eeldada, siis mees «kosus». Selle aja jooksul võttis kaalust juurde 30 kilogrammi. Teises pooles oli plaan järgneva kuue kuuga kaotada ära juurde võetud kilod ning taastada oma algne vorm.

Katse õnnestus edukalt. Mees sai tagasi oma algse vormi ja tõestas sellega, et hea vormi kui ka ideaalkaalu saavutab igaüks. Selleks on vaja ainult tahtejõudu.

Samas mees tunnistas, et see ei ole lihtne ning katse käigus mõistis, et ülekaal ei ole ainult füüsiline probleem, vaid ka vaimne ja tänu läbielatud kogemustele oskab mees nüüd kaaluga hädas olevaid kliente paremini aidata.

Vaidlen siiski vastu. Ma söön tunduvalt rohkem ja rasvasemaid ning magusamaid toite kui mu ülekaaluline sõbranna, kes kaalub 2x minust rohkem. Kuid vaatamata sellele, et tema loeb oma kaloreid, toitub mitu korda päevas nagu kõiksugu dieediõpetused ja toitumisteadlased soovivad, tema kehakaal ei vähene. Mina teen kõik risti vastupidi ja kui uskuda teadlasi, siis ei peaks minu ainevahetus enam üldse töötama, kuid ikkagi olen normaalkaalus ja seda ilma trennita.

Mina arvan samamoodi, et valdav enamus pakse naisi on lihtsalt laisad ja õgivad ikka meeletult, neid haigeid ja halba geeni omavaid naisi on vähe aga nad on olemas. Olen ise palju näinud suurte paksude per...tega ja täiskuunäoga naisi ja ka noori tüdrukuid kes täiesti mõtlematult ajavad põsed punnis Mac-is endale toitu sisse kuigi tegelikult ei tohiks nad sealt uksest üldse sisse astudagi.

Nõus, enamuse puhul on see tõsi, kuid kindlasti on ka erandeid. Aga neid on väga vähe ma arvan.
Mina võtsin kahe kuuga 16 kg juurde ja see tulenes ikka sellest, et sõin rohkem, kui kulutada jõudsin. Meeletu söögiisu tekitas ravim olansapiin. Lisaks piinas depressioon mind ja siis ma harrastan samuti lohutussöömist. Tulemuseks oli uskumatu 171/77. Liig mis liig, lasin arstil ravimi välja vahetada ja piinav söögiisu kadus. Praeguseks olen 3 kg kergem ja see tendents on jätkuv. Söön vähem kui kulutan, ca 1700 kcal päevas. Sporti ei tee üldse.
Enamuse k.a minu puhul ei mängi geneetika mingitki rolli. Loeb vaid lihtlabane matemaatika: söö vähem kui kulutada suudad ehk hoia väikest kaloridefitsiiti ja kaal normaliseerub.

On inimesed, kellel on kalduvus kergemini juurde võtta. Mõni sale sööb palju, aga kaalu juurde ei tule. Teisel piisab aga juba nädal aega mitte jälgida ja 1 kg kaalutõus on kindel. Kuu aega 4 kg, 2 kuuga 8 kg... Kogu aeg tuleb jälgida, sest nn- normaalselt toitudes kaal tõuseb. Näiteks on sellisel inimesel välistatud normaalprae söömine, alati tuleb võtta pool või siis 2/3 kalorivaeseid asju (juurikaid).

Tekkinud rasvarakud ei kao kunagi. Kui inimene sööb vähe, siis nad tühjenevad ja ta saleneb. Vastasel juhul paisub. Oled kord end paksuks söönud, siis pead terve elu jälgima, erinevalt neist, kes kogu aeg saledad olnud.

Minu arust on see "jälgimine" puhtalt psühholoogiline. Mis mõttes peab terve elu jälgima? Kui mõned erandid kõrvale jätta, siis suur osa inimestest sööb ikka vastavalt oma kehakaalule, sh ka saledad, kes söövadki vähem kui paksud ja nad ei "jälgi" midagi. Siis hakkab paks normaalselt sööma ja nimetab seda jälgimiseks tekitades endale sellise nimetamisega lisastressi. Kui jääda adekvaatse reaalsustaju juurde, siis normaalkaalule vastava toidukoguse söömine pole jälgimine, vaid see on normaalne söömine. Miks mitte öelda, et ma nüüd lõpuks ometi söön normaalselt?

Kuna terve seedeelundkond on pidevalt söödud toidu poolt otseselt mõjutatud, siis siin mingit geenide asja ajada on natuke äärmuslik. See pole päris sama, mis silmavärv või sugu.

Lugesin kuskilt, et geenid näitavad vanematelt päritud mõttemaailma, aga seda viimast saab muuta. Ja tegelt saab ka, aga see on väga suur töö:)

https://www.organismidiagnostika.ee/kehatuubid/

Geneetikal on suur roll. Tõesti nagu silmavärvilgi.

Kindlasti ei ole olemas neid pakse, kes üldse ei suudaks alla võtta. Kui koonduslaagrisse pista, võtavad kõik lõpuks alla. Lihtsalt vaev, mida mõni nägema peab on suurem kui mõnel teisel. Aga elu ja eeldused ei olegi võrdsed, nii lihtsalt on. Sama näiteks ka spordiga, mõned inimesed alluvad trennile väga hästi ja tulemused on väga kiired ja väga head, mõned saavad trennist jällegi palju vähem kasu. Enamik inimesi langeb õnneks kusagile keskele, ei saa neist üliandekaid eelustega sportlasi aga päris nii ka ei ole, et võhma või jõudud üldse parandada ei suudaks. Ilmselt on kehakaaluga üsna sama teema.

Üks aasta küll väga suur näitaja pole. Kui kogu enamiku elust oldud aktiivne ja sportlik, siis aasta pausi ei vii siiski organismi nii süsteemist välja. Kõik teavad, et mis lihtsalt tuleb, see lihtsalt läheb. Kui ülekaal pikemaaegne, siis ka probleemid sügavamad.

Lisaks mingi briti uurimuses oli just nimelt kindlaks tehtud, et mingi geenimuutus tekitab ajusignaalides nn. lühise ning inimene justkui ei saa aru, kas ta kõht on täis. Seega on ka kogu aeg vajadus süüa, kuigi kõht on reaalselt ometi täidetud.

Ei õigusta enda käest laskmist ja ka sulalollust (rämpstoidu ja muu jampsi järjepidevat õgimist), usun ka, et õige toitumisega (=õige mõtlemisega) saab vägagi palju ära teha.
Samas, mis te arvate, et kellelegi meeldib olla paks? Tihtilugu on ülekaal siiski väga tugevalt eelkõige meie psühholoogiaga seotud. Alateadvuses on mingi segaja ehk juba lapsepõlvest ja kompensatsiooniks siis nö. lohutataksegi end siis söögiga.

Lisaks kõik need eluaegsed saledad kaalukate foorumis ja üdini õnnelikud depressiivsete foorumites jne jne. No andke olla. Maailm ei ole vaid teiesugune, et selle järgi aina "tarka panna".

Nojah, tegelikult on ju (peaaegu) kõigil (olnud) mingi asjandus, mille puhul mõeldakse, et nüüd enam nii ei tee vms, aga ikka tehakse. Või nüüd hakkan seda või teist tegema, teen lõpuks selle asja ära, aga ikka ei tee. Aga vähemalt söömine on korras ja siis saab siin targutada, tegelikult endal samad jamad mingi muu teemaga seoses :D

Saledad oskavad tüsedatele nõu anda, samuti õnnelikud depressiivsetele jne. Vaja on piitsa ja präänikut. Kui kõik paksud laulavad üksühele sama laulu, siis pole asjal tulemust.

Saledad reeglina ei anna nõu vaid tihtilugu raiuvad, et see kuidas nemad toituvad-trennivad-elavad on õige ja kõik muu on vale. Sama muu kontingendiga. A l: kõik jalutud hops hops jooksurajale.
Kasu on sellistest hüüdlausetest siiski 0.

Nii paksud buduaaritarid. Visake pontsikud nurka ja pange enda butterfly absid pausile ning võtke üks hetk järgneva lugemiseks enda süsivesikuid pilgeni täis päevas - kätte on jõudnud jaanipäev, seda ei juhtu igapäev, jaanipäeva laps, sa võta veel üks amps.

geenid on kodust kaasa antud toitumisharjumused.

Ega paksud oma kookonist välja tulla ei taha. Kui keegi võtab sõna, et vaadaku oma toidulaud üle, liigutagu natuke, siis kohe vastuargumendid. Jalutu ei saa jalgu tagasi, aga paks saab peenikeseks, kui ta tahab.

Jah, loomulikult saavad kõik paksud peenikeseks, kui piisavalt tarkust ja tahtejõudu on, selle vastu ei vaidle keegi. Kes kergema, kes raskema vaevaga.
Peenikesest paksuks minemine sõltub paljuski geenidest küll. Mõni võib süüa tohutuid koguseid ja ei miskit, teine peab kogu aeg jälgima, mida suhu paneb, muidu kilod lisanduvad kiirelt. Rasv koguneb eri kehaosadele erinevalt, trennid mõjuvad samuti erinevalt.

on olnud võimalus jälgida peenikest kes ohkis et kilod ei tule, sööb tohutult ja ikka peab oma lapsekehaga olema. Aasta oli võimalik siis igapäevaselt jälgida mida ja kui palju sööb. Ei olnud tal õhtujooksul proble 300g sokolaadi või terve karp kooki ära süüa ja ka võis päeval vitsutada sisse 3-4 mehist praadi AGA see ei toimunud igapäevaselt. vahest piirdus mõni päeva ainult 2 võileivaga sest aega polnud tal süüa ja õhtul sõi oma jogurtitopsi ära sest erilist isu polnud. SEALT see tasakaalu lööbki, ükspäev rohkem, teinepäev jälle normist hulga vähem ja jube energiline inimene ka. Seepärast öeldaksegi, pange kuu lõikes iga amps kirja siis näete et ohkimiseks, et söön nagu siga aga juurde midagi ei tule põhjust.

Vaadake vene kanali pealt saadet kaalutud õnnelikud. On võimalik 180 kilo pealt 8o peale võtta 8kuga. seda muidugi ränga trenni ja õige söömisega. Need, kes vastupidist väidavad on lihtsalt mugavad õgardid.

http://www.dailymail.co.uk/health/article-3076867/It-s-official-really-blame-metabolism-t-lose-weight-Dieting-success-linked-DNA.html

http://www.dailymail.co.uk/health/article-3077507/Everything-think-know-diets-wrong.html

http://www.nih.gov/researchmatters/december2008/12082008gutmicrobiomes.htm

http://healthland.time.com/2013/07/19/news-genes-idd-in-obesity-how-much-of-weight-is-genetic/

http://www.livescience.com/50680-obesity-genes-weak-exercise-benefit.html

jne jne jne

No mul on näiteks vastupidine mure, terve suguvõsa kõik saledad, mida vanemaks seda hullemaks. 2000- 1600kcal päevas tähendas oma 167cm pikkuse juures kaalu 47-50kg, hetkel olen 58 ja selleks, et selles kaalus püsida, söön 2500-3000 kcal päevas, vastasel juhul hakkan jälle alla võtma. Täiesti usun, et on inimesi, kes peavad sööma tunduvalt vähem kui see laias laastus keskmisele naisele soovitatu 2000kcal.
Kui mina olen üks äärmus, siis mul pole mingit põhjust uskuda, et teist äärmust ei oleks olemas.

salenenu Kirjutas:
12. mai 2015, kl 08.47
"Vaadake vene kanali pealt saadet kaalutud õnnelikud. On võimalik 180 kilo pealt 8o peale võtta 8kuga. seda muidugi ränga trenni ja õige söömisega. Need, kes vastupidist väidavad on lihtsalt mugavad õgardid."

Tean oma kogemuste pealt, 5 a dieeti, et kaalu langetada saab. Koonduslaagri näide on hea - kõik puha luukered. Minul oli lõpuks seisund selline, et ei olnud jõudu kükitusest üles tõusta, sest tasakaal oli kadunud, käed värisesid iga pingutuse peale ja ma olin ikka 58 kg, igasugune treening vähehaaval muutus võimatuks. Meeleoluga maadlemine oli lakkamatu, sest ei tohtinud isegi toidupoes rahulikult käia, peale kippusid hüsteeriahood kui tundsin leivatoodete lõhna. Eluisu hakkas kaduma, sest POOLNÄLJASENA ELAMISEL EI OLE LÕPPU!!!

"8 kuuga võttis kaalust alla". Mida see ütleb - ei midagi, kuna ta ei tohi surmani sellest režiimist väljuda, kui tahab säilitada saledust.
Inimese kere ei unusta "nälgimist", mina hakkasin juurde võtma sellest, et sõin 2 lõiku rukki(RUKKI)leiba päevas rohkem, mitte midagi muud ei lisanud, pidasin toidupäevikut.

Ei ole olemas "keskmist" inimest ja tüüpretsepte eluks, treeninguks.
Jah, on õgardeid, kuid on ka erineva ainevahetuskiirusega inimesed.
Mina EI USU, et k õ i k saledad n a u d i v a d oma poolnälgimist ja on rahul oma toidusedeliga. Liiga palju olen kuulnud jutus sõnu "ei tohi süüa".