Tere,
Mul tõsine mure toitumisega, täpsemalt ülesöömisega. Olen terve elu olnud ülekaalus ja otsinud lohutust toidust ja lihtsalt ei oska piiri pidada. Viimasel ajal kooliga seoses veel suurem stress tekkinud ja siis tuleb neid nö söömishoogusid, kus vaja lihtsalt kõik ära süüa mis ette jääb ja enne rahu ei saa, kui juba endal väga halb olla on ja tekib see enese vihkamise staadium. Ma ei lähe pärast seda oksendama või ei nälgi pärast seda mittu päeva, vaid üritan enda söömist jälgida ja jälle korda saada. Suvel seda peaaegu üldse ei olnud, kuid nüüd esineb jälle umbes kolm korda nädalas ja ka pidevalt tegevuses olemine ei aita mõtteid eemale viia. Kas kellegil on olnud sarnane probleem või saanud abi psühholoogi juurest?
Ette tänades.

Tuttav tunne. Mul sama olukord.

Leia endale mees ja pane suurem osa rõhust talle.
Ja söömist peab vaikselt vähemaks võtma. Kui näljutad ja sööd, siis sellest ringist sa välja ei saa...

mul ka eriti just õhtust ülesöömist. (Kell 10 hakkab mul nälg ja tahan teleka ees närida midagi) aga olen nüüd viimasel ajal ette võtnud paki maisihelbeid ja neid siis aeglaselt ühekaupa kuivalt krõbistanud. mitte peotäie kaupa, vaid nii ühekaupa näkitsen. võtab selle näljatunde ära ja üle nendest ei söö ka.