Järgmisel aastal kasta teda juulis ainult korra kuu keskel. Augustis ära kasta enam üldse. Jäta ta valgesse kohta, kuid mitte lõõskava päikese kätte. Taim hakkab vaikselt kuivama. Novembriks peaks olema kõik lehed kollased ja kuivanud. Hiljemalt detsembri alguses pane ta pimedasse. Nt kappi või vannituppa vanni alla või kuhugi pimedasse nurka. Teine pott tagurpidi peale, et ühtki valgusekiirt ligi ei pääseks. Jaanuri alguses kasta korra pealt ja vala vesi poti aluselt kohe ära. Nüüd piilu iga nädal, kas õievars hakkab ennast näitama. Pimedast ei tohi sibulat välja võtta ennem, kui õievars on 10cm pikkune. Jaanuari lõpus kasta veel korra samuti nagu kuu alguses. Kui õievars nähtavale ilmub kasta taime ühe korra nii, et mullapall läbi vettib. Vett alusele ära liiga kauaks jäta. Korralikult hakatakse kastma siis, kui taim on valguse käes ja lehed on hakanud ennast näitama.
Selline viis on minu nipp, kuidas ratsuritähed õitsema saada. Muidugi tuleb ratsuritähte peale õitsemist ümber istutada samasse potti, kuid uude mulda. Väetada ja hoida poolvarjus kuid mitte pimedustes. Kui kõik õigesti teha, kogub sibul järgmiseks õitsemiseks jõudu.
Igal ühel omad nipid ja ükski pole vale, kui taim iga kevad õitseb.
Praegu lõpeta kastmine täielikult. Jäta valgesse kohta kuivama. Ilma kastmiseta kuivavad lehed lõpuks ikkagi. Novembris lõika lehed maha, isegi kui nad on rohelised ja pane taim pimedasse. Õienupu moodustamiseks tahab taim vähemalt kuu olla pimedas.