Rajame uut maja ja ka aeda kohta kus on hästi palju tigusid. Nüüd kuivaga küll pole eriti aktuaalne teema, aga planeerin aeda ja ei tahaks näha sellist pilti, nagu sel suvel korra seal nägin: nii kui niiskem ilm, olid kõik taimed augulised.
Niisiis, millised kaunid lilled on jätnud teod puutumata?

Murtud südant pole söödud ja astilbesid ka ei taha.

Minul oli sama mure, alustasin oma praeguse aiaga alles 4 aasta eest, katse-eksituse meetodil olen palju lihtsalt välja rookinud, mõned siiski, mis väga meeldivad, olen puutuha sisse uputanud, püsivad päris kenasti (nt floksid ja hostad). Mõningaid nad eriti ei söö, aga roomavad peal ringi ikka - iirised, päevaliiliad, madal leeklill, mingi pisikeste õitega kõrge krüsanteem. Neid nad vähemalt nähtavalt ei kahjusta, nii et õitsevad kõik. Väga ilusti elavad kõrged kukeharjad, mul on 5 sorti 8 uhket puhmast - ainult kollasel on alumisi lehti pisut näksitud.
Roosid on kõik puutumata, nii pinnakatjad kui pargiroosid.
Liatriseid ja rodosid pole kunagi söödud, astilbesid mul 6 sorti, kõigil lehed absoluutselt terved.
Madalatest põõsastest maranad ja jaapani enelased, kõik kadakasordid (ka vaibad) on teovabad (kuigi nad kogunevad nende alla peitu).
Üllatavalt hästi elavad kirinõgesed, kivirikud, helmikpöörised ja igasugused kuiva ja päikest armastavad kiviktaimlamättad (madal kukehari). Samuti ei sööda villast nõianõgest - ülde mitte. Maitsetaimi (basiilik, tüümian, pune, rosmariin, salvei)pole kordagi puudutud, aga nt sibulat näksitakse küll!
Bergeeniat näritakse, aga see sindrinahk muutub sellest isegi efektsemaks:) Tukalill oli tigudele super-varjupaik, aga ise kasvas ja õitses, mis mühises, näha polnud kedagi. See-eest maapirn ajas mu lausa oksele - kõik lehed 2m kõrguseni paksult tigusid täis, kuigi õitses rohkelt, niitsin lihtsalt maha. Jube!
Mõnedest suvelilledest: kogemus selline, et takeeteste lehed söödi nädalaga ära, surid kohe maha. Alatiõitsev pegoonia seevastu õitseb nagu ime, hiina nelgid, lõvilõuad ja pärdiklill puutumata, kressilehed täiesti terved. Saia- ja rukkililled kasvavad kenasti, võõrasemad õitsevad rohkelt siiani, kuigi tigusid olen neil ikka kohanud, nii lehtedel kui õitel.
Petuuniad, lobeeliad, takeetesed, rippuvad pegooniad jm maitsev kraam kasvab mul nüüd maast kõrgemal (tünnides keset muru, vaasides kõrgetel kändudel, pottidega suurte kivide otsas).
Kahju on ühest püsikust, mida oma aeda väga soovisin - karpaatia kelluke söödi 3 päevaga nii ära, et varrerootsu ka ei jäänud järgi - kahel aastal järjest, kuigi käisin mitu korda päevas kontrollreidil!
Loodan, et saad natuke abi minu kogemustest, ehk teised ka täiendavad.

lisaks eelmainitule loitev tulinelk, käoking,tõnnike, linnutatar,epimeedium, kevdised padjandfloksid ja eranditult erinevad kõrrelised, korea kitseenelas, vähe näritakse ka tumepunaseid helmikpööriseid. Hostade puhul sain üllatuse kui juurdeistutatud brunnera söödi roodudeks aga hostad jäid enamvähem terveks võrreldes varemate aastatega.

Tegin praegu tiiru aias - mainimata on igihali, piibelehed, nartsissid ja loomulikult sõnajalad. Neid ei taha keegi. Ka tulpidega pole muret olnud.

on tigudest puutumata pojengid, roosid ja kermesmari

Mul oli ka teomure, no mitte ühtegi taime ei jäetud, millel ei söödud rohelisi lehti, söödi alumisi vähe kõdunumaid osi, Roosidel nr noori pungi. Nagu teokasvandus. Korjasin lillepõõsastelt nagu marju pangega.
Ei ole lille, mida nad ei taha. Kui nad just ei söö teda auguliseks, siis pesitsevad selle all, nt äraõitsenud nartsissipõõsad - hullumaja. Ja paljunevad.
Nüüd soovitati puistata neid metaldehüüdi siniseid graanuleid peenrasse, panin kohe julgelt ja ometi kord on lilled ilma neid katva tigude armeeta.

mul söödi juurteni maha petersell, edasi asuti hävitama kukekannuseid (1,7m taim ühe õhtuga haihtunud, ainult teolimased varred olid järgi ja pool järgmist taime kõrvalt kah)

edasi võtsid nad ette maasikad ja vaarikad, floksid on ka igal aastal tigude lemmikud olnud ja seller.
pojenge mööda ronivad küll.
praegu tööätlevad tikreid (marju, mitte lehti)
isegi õunapuudelt olen tigusid korjanud.

teod ei ole puutunud aga sahhalini kirburohtu ;-P
ja kadakat, jostat ning elulõnga!

ahjaa ja tundub, et võililli, kõrvenõgest, vereurmarohtu ja naate ka teod ei armasta.

ideeid:

me korraldame vahetevahel perekondliku teokorjanduse - võistlus, kes sab kiiremini 100 tigu kokku, on võitja - siis on jälle jupp aega rahu majas.

tigude vastu poes müüdavad mürgid ei aita.
kuuma veega mäkerdada ei viitsi.
õllega täidetud lõkdud tigusid ei meelitanud, küll aga tekitasid koeras ebatervet huvi alkoholi ja kaevamistööde vastu lillepeenardes.

avastasime tigude hingusele saatmiseks hea ja odava meetodi: kallame suurde plastmassämbrisse kanistrist 5-10 cm auto aknapesuvedelikku ja siis kõik korjamisvõistlusel osalejad tühjendavad oma peod või topsid sinna. vahetevahel loksutame ka ämbrit. kutud, mis kutud.

Meie hostad läksid esimestena, kummaline lugeda,et mõnel on hostad mittesöödavate nimekirjas.

aga hosta sorti Halcyoni meil tõepoolest ei söö:). See on aastatega selgunud. Teised sordid on ikka vähemal või rohkemal määral augulised. Suvikutest pean täiesti teokindlaks saialille, kuldkakart, rukkilille. Aga üldiselt on tsipa kummaline jah, et mõned eelnimetatud püsikud ei ole minu aia tingimustes päris teokindlad.

Igasugu keemiaga tigusid tappa tundub ikka suht rõve. Mulle soovitati vähe humaansemat meetodit, sügavkülma panekut. Jäävad magama ja enam üles ei ärka. Eeldab küll mõningase ruumi olemasolu külmkambris. Võibolla mõni pirts perenaine ei taha ka oma söökide kõrvale tigusid, aga aias on nad ju nagunii koos.

keemiaga tigusid tappa pole üldse rõve. Rõvedam on neid ligastamas hoopis peenral näha.

Kindlasti on inimesi, kes ei tapa ka lehetäisid ega kapsausse. Ju siis pole neil veel selleks vajadust olnud. Esimestel aia-aastatel olin kah õrnahingeline ja eemaldasin teod peenrast, puistates nad leebelt võsa alla elama. Aga nad aiendasid oma elamispiire loomulikult, ja paljunevad ju ka niikui kaks tigu kokku saavad, tuleb mijon muna.

Järgmisel aasta noppisin iga päev ämbitäie naabri kanadele. Oleks saanud ka kolm, aaga muud tööd tahavad ka tegemist. Kanad sõid ja kiitsid, aga ei jõudnud nad ka kõike ära süüa. Korjamine pealegi hakkas ära tüütama,Ei ole just kõige meeldivam tegevus. Siis proovisin tulutult õlle jm looduslähedusega. Ämbritäie lömastamine või uputamine on veel jäledam, süda läheb pahaks 20 liitit tigusid nähes, Sügavkülma? absurd, mõeldav vaid väikese koguse puhul.
Metaldehüüd on kena ja viisakas mürk, tigudest jäävad järele tühjad kojad. HUmmaansusega ei saa vist eriti liialdada tigude puhul.

mina raputan pange korjatud tigudele väetist -ükstapuha millist- ja hiljem kallan kompostkasti,väga hästi toimib

Korjan käsitsi kokku. Kasutan selleks jogurti- piima ja mahlapakke, millel keeratavad korgid. Kui pakk täis saab, viskan prügikasti.
Pole veel näinud taime, mida teod ei söö (või ei kasuta varjumiseks).
Kõik pinnakattetaimed, mida nad ei söö (igihali, sabiina kadakas, maikellukesed), sobivad neile öömajaks. Jasmiinipõõsad ka väga hästi - ronivad nii kaugele üles kuni oma raskusest maha kukuvad.
Korjan neid kokku pärast vihma, siis lähevad niidetud murule "jalutama" ja on hästi näha. Ka peidavad ennast niidetud heina alla, siis hea neid sealt noppida.
On teatud taimed, mis neid eriti melitavad - sügislill, püvilill, mädarõigas, kõrvenõges, humal. Kui neid enam pole, siis lähevad kaubaks hostade lehed, kressid, lupiinid, floksid, gladioolid (närivad ühe ööga varre läbi, õis kukub alla - või siis süüakse õied ära) ja palju muud. Kasvuhoones süüakse isegi kurkidele augud sisse, rääkimata aias maitsetaimedest, maasikatest, salatist jne.
Olen neid sel aastal korjanud paarkümmend liitrit ja lõppu ei paista.

olen kuulnud, et teograanulid on lindudele kahjulikud, et äkki nokivad neid või nii, ja pole sel aastal neid kasutanud. astun parem teod laiaks, vastik on aga mis sa teed.. mu taimedest siis nende lemmikud lupiinid ja peiulilled, hostasid pole eriti tahetud. terved on ka murtudsüda, kurerehad ja kurekell.

olen nälkjate peale tige, kõik süüakse nahka, kokku korjamiseks libedad sindrid

Olen ka korjanud ja korjanud, imelikul kombel astrid on veel söömata.Hostad, salviad, iirised, kosmosed jne-kõik söödud, nälkjad on veel eriti ilged.

teod lilli pole meil puutunud imekombel, maasikatest oli küll nii, et maapinnale lähemal olevad marjad sõid teod, pealtpoolt viisid linnud ja kuskilt keskelt jäi käputäis omale ka...
mingid röövikud või ussid pistsid aga kõik mu kaunid kressid nahka:( paksult olid lilled neid tõuke täis, paljad rootsud ja tüükad jäid püsti,
sealsamas kõrval kasvavad rukkililled ja saialilled õitsevad kenasti edasi õnneks, nii et peenar päris tühjaks ei jäänud

Korjama ma neid kindlasti ei hakka. Lugesin, et teod ei talu karedat pinda kõhu all, see lõhub või kuiva betooni/kivi, mis nende lima kuivataks. Kas keegi on tähele pannud, kas killustiku vms riba peenarde ümber neid takistab?

Mina ka ei hakka korjama, elutsegu kui tahavad. Elagu aga edasi päevaliiliate, kõrgete kukekannuste, kadakate, pinnakattetaimede, jaapani enelate all. Mul ükskõik.

Tõesti teeb kurvaks: majaesine peenar, kevadel nii ilus ja värske, on nüüdseks nagu mingi õnnetusehunnik: poolvarjus kasvavad sõnajalad kõik põuaga inetuks kuivanud (kuigi kastsin hoolega), hostad auklikuks näritud ja rääbakad. Sõnajalad peab üldse vist kuhugi kaugemale ja päris pimeda-märja kätte viima? Piibelehed on kahjurite suhtes vist tugevamad, aga kipuvad umbrohuks muutuma. Ja kuidas teha nii, et nad hästi palju sügisel punaseid marju annaks?

Mul närivad teod piibelehti ka :) Edasi lähevad nad mitte eriti sügaval levivate võsunditega, nii et ehk takistaks mingi plekist või plastist paarikümne cm kõrgune piire mulla sees neid edasi levimast. Kuidas rohkem marju saada, ei tea, ainult et kui kõik õied kevadel ära nopid, siis kindlasti ei saa :) Muidu piibelehtedele pidi meeldima tammelehemultš.
Sõnajalg kasvab mul edukalt suure õunapuu all, kastnud ei ole.
Aga teokindlateks püsikuteks poolvarjulisse kohta soovitan kopsurohtu ja astilbet (läbikuivamist ei kannata küll kumbki), tõesti on teokindlad mõned sinakashallide paksemate lehtedega hostad nagu 'Halycon', valgemasse kohta helmikpööriseid. Üsna lollikindel on ka tõmmu kurereha 'Samobor' oma mustriliste lehtedega, õieilu tal küll tagasihoidlik ja õievarred tuleb pärast õitsemist hoolsalt ära lõigata, muidu varsti terve aed pisikesi kurerehasid täis nagu mul :)

Ilmselt on teod eri paikades erineva isuga:) Neid ilgusi meil ikka jagub, aga kõiki taimi, mida siin teemas kirjeldatud, meie omad küll ei puutu. Mulle on isegi meeltmööda need taimed, mille alla nad koguneda armastavad - lihtsalt roobitsen kokku, kui viitsimist on. Olen julm, tambin kõige esimese ettejuhtuva kiviga puruks. Ei kogu liitrite viisi pangedesse, saan taime alt kümmekond tigu, kohe ots peale.
Maasikad kasvavad mul tekstiilil, üllatavalt mingit erilist tigude rünnakut sel suvel ei toimunudki, mõni üksik mari näriti ära ja oma 5 tigu leidsin peenrast. Kõigi peenarde ümber on meil muru, kui seda tihedalt niita ja peenraservi pidevalt trimmeriga töödelda, saavad teod lihtsalt mehhaaniliselt otsa. Suuremaid peenraid, kus on vaba mulda, kaevan suve jooksul mitu korda läbi, agronoomiaõpingutest mäletan, et 3 korda kultiveerimist hävitab enamuse tigudest (kõige efektiivsem tõrjemeetod). Ja muidugi tuhk, uskumatult hea. Kõik lõkkejäägid sai suve jooksul flokside ja hostade peale kantud, see kuivatas neid ikka hordide viisi, tühjad karbid vaid järel.

Üks asi veel. Mul on peenar, kus teod pole kunagi pahandust teinud: üks külg vastu kasvuhoonet, teine külg piirneb muruplatsiga, kus pidevalt käiakse, ja kolmas külg on "intensiivse liiklusega" kividest käigutee. Ühtlasi on see ka kõige päikselisem koht aias. Ja sinna nad tõesti pole laastama tulnud, kuigi takeetesed oleks head süüa. Teises kohas jäid takeetestest aga ainult varrerootsud järele.

Helmikpööriseid ei puutu ja kuuse otsa ei roni! Igale poole mujale kindla peale ronivad, isegi jugapuu ja sabiina peale kuigi seda nad vähemalt ei näri. Pritsin püsikuid süsteemse mürgiga paar kolm x suve jooksul, see teeb taime pikaks ajaks mürgiseks ning nad eriti hammustama ei kipu kuigi ringi roomavad. Tuhk teeb aga mullapinna inetuks ja sellestki on kasu vaid siis kui on kuiv, sest nagu tuhk märjaks saab roomavad teod sinna karja kaupa peale.
Keegi siin kirjutas et nartsisse ja tulpe ei puutu! No vale jutt puha, mul tegid ühe ööga terve suure põõsa narmasõieliseks. Ja tulpidel sõid pungad ära.

Minu lilleaed jäi tänavu terveks - kasutasin neid siniseid graanuleid, mida aianduspoes müügil. Võibolla aitas ka kuiv suvi.
Takeetesed õitsevad senini täies ilus, võõrasemad samuti, kuigi tavaliselt on need tigude maiuspala.

Mina kasutan aastaid neid siniseid graanuleid ja mõjub. Esimesel aastal, kui elukohta vahetasin, olin silmini üllatunud, kui aiast ikka sadade kaupa tigusid avastasin, kuna eelmises elukohas polnud ühtegi. Graanulid puistan piki aia sisepiiri, paksema kihina selle naabri poole, kellel malts rinnuni ja kelle juurest ümbruskonna aeadesse seda tigude invasiooni põhiliselt alustatakse. Eraldi panen "magusamate " taimede alla (hostad, siilkübarad).
Kusjuures, mul on peenrad männikoorega multšitud ja isegi see ei sega neid ringi roomamast,kuigi nagu peaks.
Mõned siiski ületavad tõkke, aga aeg-ajalt tuleb nagunii üle kontrollida ja siis on juba noppimise tööt ja prügikast.

Aga mida ka algul ei söödud, olid päevaliiliad, roosid, liiliad.

lugesin raamatust "Laisa aedniku aed" et teod pidid hulluma kobarpeade peale ja tormama kõikjalt kokku neid järama. Siis saab mullale kobarpeade alla puistata metaldehüüdi graanuleid (teomürk?) ja selliselt pidi toimima kobarpea teopüünisena. Ise pole proovinud, kuna õnneks tigusid pole.