Üle aastate on tänavu lõppeval aiahooajal olnud kaks suurt võitlust - esimene on lusitaanlaste suurpealetung ja teine kassidega. Vägisi tundub, et mõlemas võitluses jään alla. Lusitaanlased on praegu talvituma asunud ja neid saab laiaks litsuda harvem (kaevamisega neid munakolooniaid omajagu hävitatud). Kuid kassidega asi kehvem. On tekkinud üks kena noor kass, kelle päriskodu teadmata, kuid keda on väga sageli näha omapäi kolamas, kütib kärbestest varesteni, hästi aktiivne. Ja tõenäoliselt tegelebki tema ka mu väikese aialapi üleskaevamisega. Viimased maha pandud tulbisibuladki kaevati välja ja veeretati eemale, ei olnud sibulatel mingeid vigastusi ja sai tagasi maha pandud. Aias on suured alad kaetud okstega, et kasse eemal hoida. Igal hommikul leian aga kaevamiste jälgi juurde, nüüd on lausa augud tekkinud tikripõõsaste alla. Ja sinna enam igasuguseid oksi ette ei pane. Näis, mida kevad toob. Aastaid tagasi oli naabruses joodikupere, kellel kah hulkuvaid kasse. Need käisid asjale meie aianurga ebajasmiinide alla - see on õudne, mis sealt kevadel välja sulas - sellist miinivälja, nii keskmise koera jäetava suurusega, pole ma mitte kunagi enne näinud, paar aastat ei tahtnud sealkandis ükski umbrohigi kasvada (midagi kultuurset suure põõsa alla kasvama ei pane niikuinii). Nii et on reaalne hirm, et nüüd tekitatakse sarnane jälkus talvel mu tikrite alla. Ehk oskab keegi oma kogemustest head nõu anda - millega takistada väikese aialapikese kassipeldikuks muutumise? Koerad sinna ei käi ja sedasi tarastada, et kass üle ei pääse, pole ka võimalik. Füüsiline kassihävitamine ei tule kõne alla.

katsu toiduga meelitades kinni püüda j a kutsu kassipüüdja